Poola-ukraina juutide järeltulijast kirjaniku Arthur Milleri „Müügimehe surm“ (1949) on üks enim mängitud ameerika draamasid. Selle tegelaseks on vananev proovireisija Willy Loman, kes elab rohkem oma peas kui tegelikkuses. Edu tal ei ole olnud, kingad, riided ja aju on viledaks kulunud, tema psühhoos ja hädisus on perekonna nakatanud.
Ses kurvas loos on sees palju Milleri enda Harlemi lapsepõlve. Näidend sai Pulitzeri preemia, mis sest et autor jagas marksistlikke vaateid ja tema vastu käis riiklik nõiajaht. Vapper kirjamees oli viis aastat abielus Marilyn Monroega, keda abikaasa poliitilised hoiakud tugevasti mõjutasid.
Märkame, kuidas tolmuga kattunud näidend „Müügimehe surm“ kipub tüvitekstina ärkama. See juhtus hetkel, kui inimkonnale hakkasid taas lähenema nokamütsiga asteroidid ja ukrainlaste vastupanu sümbolit Ameerikas mõnitati fraasiga „parim müügimees“.
Halvustavat hoiakut võib – paraku – mõista. Edukas müügimees tähendab Ameerika homo economicus’e silmis suurt tunnustust. Seda risti vastupidi sotsialismist läbiimbunud homo sovieticus’ele, kes tururahva elulaadi täiega põlgab. Mõlemate pooluste jaoks on vastand vastik.
Tolle liiderliku fraasi sarkasm avaldub teadmises, et Ukraina menuka komöödiasarja „Rahva teener“ peategelast kehastanud Zelenskõi esindab tõusikust rojalisti silmis justnimelt kapitalismi põlgust. Seda talle naljalt andeks ei anta. Zeleskõi ja Trump on teineteise negatiivid. Tõukuvad magnetid, sarnase ala- ja üleväärsustundega teise suhtes.
Seriaali „Rahva teener“ põhiintriig lähtus justnimelt kommunismi pühade ideaalide ning röövkapitalismi ehk oligarhilise korruptsiooni teravast kontrastist. Zeleskõi kehastatud naiivne, kuid käbe ajalooõpetaja valiti populaarseks presidendiks ja hakkas ellu viima kommunistlikust kommunistlikumat riigireformi. Nõukogude ajal oli tulemuseks seapesa, president läks komöödias uuele katsele.
Kogu nõukaaja seda kuulutati, aga valmis tehti seapesa. Venemaa reetis röövkapitalismi käigus õilsad põhimõtted. Erinevalt Hiinast. Seega, üks häid koomilisi kontraste, nagu miine sõjaväljal. Rahvale meeldis Zelenskõi farss ja sada vakka naerugaasi hirmsasti. Ja Totu kuul ehk tema rolli täitnud andekas näitleja valitigi Ukraina presidendiks.
Temast sai kindel juht ja vaba maailma majakas. Viimaks hakkas see USA värskele tuletornile varju heitma ja konkureeriv nartsissism enam samasse ruumi ei mahu.
Ukrainlased aga seisavad oma presidendi taga. Zelenskõi kui president, koos tema kunagise komöödia lustmänguga esindab enamiku ukrainlaste meelsust ja unistust.
Aga trumpeteerijate seisukohast mõjub eemaletõukavalt, kui padukommunistid ei saa enam omadega hakkama ja tulevad padukapitalistidelt hädaabi välja pressima. Imestavad: kas ukrainlased söövad ja salgavad? Milleks me peame nende õpitud abitust premeerima?
Lihtsa ameeriklase vaatest paluvad Ukraina kommunistid toetust neile kõrri karanud Venemaa samasuguste vastu. Pada ja katel, lõkkes punased mõlemad. USA müügimehed on karmil turul ja palehigis varanatukese kokkuajanud, maailmast killu välja löönud, miks nad peaksid oma ülejäägi kuskil pärapõrgus laiali kühveldama?
Selles on – horribile dictu ehk hirmus üteldagi – kahjuks pointi. Ärimehed ajagu asja ikka ärimeestega ehk similia similibus – sarnane sarnasega. Tõhusa laenu tunnustega lend-lease (inglise keeles lend tähendab laenama ja lease rentima – toim) oleks juba teine jutt, sest selleks too meede just leiutatigi. Mitte et üks sõdiv pool lõikab igalt poolt, vaid nad mõlemad tuleb karistuseks paljaks pügada.
Ma ei mõista arvata, kui ilmne on trumpistidele see kultuuriline iroonia. Kas see on selgelt näha või pigem intuitiivne äratõuge? Aga igatahes käituvad Ameerika haid vastavalt. Maailmavaateline konflikt paistab teravalt välja. Kahjatseda vaid, et häbematult, kasuahnel ja inimvaenulikul kujul. Niimoodi maailma juhtida ei õnnestu.
Sotsialism sotsialismiks, sõda teeb kõik palju traagilisemaks ja tühistab pinnalised mustrid. Rõve oli vaadata „parimale müügimehele“ lavastatud näidishukkamist Valge maja putinistidest diktaatorite poolt. Perversne meediatsirkus: te kõik olete nüüd vallandatud!
Näha on, et rahva truu teener Zelenskõi sunnitakse väevõimuga lahkuma. Teiselt poolt: vähemasti ei ole tuumapommiga vehkimisel enam mõtet, kui „partnerid“ on jälle ühise laua taga.
Sugeneb sõjaplaan: hää küll, miks mitte, on nagu on. Kriise saab ära kasutada. Aeg on lasta Porošenkodel Ukrainas mäng üle võtta. Oligarhid-poliitikud on Kiievis praegu suluseisu aetud, selles on diktaati. Kuid nagu kaevikuis, nii on ka staapides tarvis rotatsiooni. Maailma päästmisega rakkes Kiievi vägilastel tuleb Kuldhordi võibolla veel kaua rappida, milleks tuleb vahepeal vägejuhte ümber jagada. Mis on kaalul: kas Ukraina uhkus või sotsialistliku Ukraina uhkus?
Nati aja pärast galopeerib Moskoovia okupantide sõjarööbastel käsumajandus nagunii kraavi. Lokomotiiv laguneb, et tükid taga, nagu põlev asteroid maad kaitsvas atmosfääris.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 02.03.2025: https://epl.delfi.ee/artikkel/120360565/arne-merilai-rahva-teener-zelenskoi-sunnitakse-lahkuma-aeg-on-lasta-porosenkodel-mang-ule-votta
