Kaks päeva on suur osa vabast maailmast kõnelenud ainult sellest, kuidas kaks lipsuga meest, näpud püsti alandasid vaba maailma liidrit, kelle rahvas kolm aastat on võidelnud vaba maailma väärtuste eest.
Euroopa juhid avaldavad toetust Zelenskõile, Trump ja Vance püüavad näidata ovaalsaali kohtumist märgina USA tugevusest. Zelenskõi usub, et suhteid on võimalik taastada. Eksperdid on jahmunud, suur osa vabariiklasi aplodeerib Trumpi etendusele. Mees, kes on kindlasti olukorraga rahul, on Putin. Üleeilse kohtumise osaliste seas ei ole aga võitjaid pole.
Võime veel sada ja tuhat korda öelda, et Euroopa peab jalad kõhu alt välja võtma, vabale maailmale uue liidri leidma, et vaja on otsuseid ja tegusid, aga see jutt ei ei aita enam ammu. Ei Euroopas ega siin, Eestis. Muidugi peaks Eesti, ühes Läti ja Leeduga olema Londonis otsustajate laua taga, aga ei ole. Põhjus pole selles, et ruum on väike, lihtsalt meie mõjukus on langenud, oleme vaikselt kõrvale jäänud.
Praegu pole aeg arutada, miks meie mõju kadus. Olgu see diplomaatilise taseme languse, majanduse hangumise või tehnoloogialiidri aura kadumise tõttu – tulemus on igal juhul sama. Selle kõigega tuleb tegeleda, kui kriis lahendatud. Nagu sellegagi, kuidas Eesti peaks Eesti võtma eestvedaja rolli Venemaa imperialistliku palge näitamisel ja pideval meenutamisel.
Täna on aga tegemist kriisiga ja kriisis pole kohta ei paanikaks ega hangumiseks. See kriis ei alanud ovaalsaalis, vaid varem. 12. veebruaril toimunud Trumpi kõne Putinile on kindlasti üks märkidest, mida pidada kriisi alguseks. Oht, mis selles kriisis ähvardab, on Vene impeeriumi laienemine, puudutab siis see Vene impeeriumile omast mõjutustegevust, sekkumist teiste riikide siseasjadesse või vägivaldseid territoriaalseid laienemisi. See kõik tähendaks vaba Euroopa lõppu.
Kriisi lahendamise üks esimesi põhimõtteid on meeles pidada suurt eesmärki ja see siin Eestis pole vähem ega rohkem kui vaba, jõuka, eestimeelse ühiskonnaga riigi säilimine läbi kõikide kriiside. Kriis on alati kurnav ja ärevust tekitav, aga selles kõiges on ka positiivseid võimalusi. Kuivõrd kriis eeldab kiiret tegutsemist, annab see võimaluse suurteks muutusteks, jõujoonte ümberkujundamiseks, uute liidrite esiletõusuks.
Positiivsed võimalused realiseeruvad vaid nelja eelduse olemasolul – suhted, mis loodud, antakse kriisist väljumise teenistusse, fookus jääb paika, suudetakse loobuda kõigest ebaolulisest, suhtlus on selge, otsekohene ja positiivne.
Need neli sammast – suhted, fookus, loobumisvõime ja suhtlusviis – määravad nii Euroopa kui Eesti võimalused kriisist võimalikult kiiresti ja väikeste kaotustega väljuda, anda oma panus ideaalis siiski veel vaba Läänemaailma säilimisse.
Kriisis töötavad pikaajalised ja usaldusel põhinevad suhted. Neid kiiresti ei ehita. Mida aga on võimalik kohe teha, on kogu ebaolulise kõrvale lükkamine, keskendumine ainult olulisele.
Oleme hetkes, kus Läänemaailm on lagunenud ja Euroopa peata. Meie peame alustama sellest, et seame korda oma kodu. Seega, kui julgeolek on ka päriselt prioriteet, siis peab see väljenduma kõikides otsustes ja kohe.
Mida teeb Eesti peaminister esmaspäeval? Soovitus on lihtne: kõik valitsusliikmed peavad saama korralduse lükata kõrvale KÕIK, mis hetkel ebaoluline, mis pole seotud julgeolekuga. Valitsus peab koostama negatiivse lisaeelarve, millega külmutatakse kõigi riigi kulutuste paisumine tänavuseks aastaks. Püsikulud tuleb – esmalt – viieks aastaks lahti indekseerida.
Tuleb alustada suurreforme, mis loovad võimaluse pikaajalisteks püsikuludeks kaitsele. Raha, mis on ettenähtud roheleppeks, tuleb suunata viivitamatult kaitsekuludesse. Kaitsetööstuse ees seisvad bürokraatlikud tõkked eemaldatakse hiljemalt jaanipäevaks.
Loodetavasti annab peaminister omalt poolt ülevaate, milline oli Zelenskõi vahetu sõnum ja palve, sest kindlasti on meie peaminister olnud temaga vahetus kontaktis. See on miski, mida ootab Eesti rahvas. Ikka selleks, et toetada omalt poolt Ukrainat.
Enesekindluse märk meie riigijuhilt oleks seegi, kui lõpuks oleks selge, et oleme Balti riikidega üks ning meil on ühtne plaan, ühised sõnumid ja kokku lepitud eestkõneleja, kel on liidri omadused ja võimekus. Plaan ei peaks olema muidugi plaan jutupunktina, vaid konkreetsed tegevused. Olgu see siis lisaks ühisele liidrile ka ühine Balti julgeoleku agentuur, kuhu kaasatud siinse piirkonna parimad analüütikud, läbirääkijad, diplomaadid või miski muu, aga see plaan peab olema konkreetne, julge ning võrgustikku ja „sildu“ ehitav.
Halb oleks tarduda ja jääda vaid ootama sõnumeid Euroopa partneritelt või jääda tegudeta ilusate sõnade juurde. Asjakohane oleks ka kõikide Eesti Euroopa parlamendi liikmete ühtne avaldus, ideaalis koos teiste Balti riikide europarlamendi liikmetega. See näitaks koostöövõimet, annaks inimestele kindlustunnet, et suudetakse küll koos ja ühiselt, kui väga vaja.
Täna on aeg, mil ka jutust, et otsuseid ja tegusid on vaja, ei aita. Neid on vaja päriselt ja kohe praegu. On vaja selget tegevuskava, kuidas Balti riigid end üheks hääleks kokku seovad ning kuidas Eesti ise läheb üle riigijuhtimise mudelile, mis sobib tänasesse julgeolekuolukorda.
See viimane on eriti vajalik, et säilitada inimeste usk ja lootus nutikasse, mõjukasse ja jõukasse Eestisse. Et inimesed usuks, tahaks, jääks ja looks just siin oma tulevikku, sest nad on kindlad, et peremehed omal maal oleme ikkagi meie ise.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 02.03.2025: https://epl.delfi.ee/artikkel/120360559/poliitkolumnist-lavly-perling-korvale-tuleb-lukata-koik-mis-pole-otseselt-seotud-julgeolekuga
