Nagu juba kaks suve veninud ja kümnete tuhandete inimeste elu halvanud Tallinna tänavaehitused näitavad, on viimane aeg hakata hankima teetöid mitte ainult soodsaima ehitushinna, vaid ka töö kiirema teostamise põhjal. Kokkuvõttes tuleb nii odavam.
Viimasel ajal võib jääda mulje, et kui miski Tallinnas ebavajalikke ummikuid tekitab, on need enamasti läbimõtlematult rajatud jalgrattateed. Ometi on kastirataste kandilisse varju pugenud hoopis hullem ummikugeneraator – totrad ja eluvõõrad tee-ehituse hanked, mis kulutavad juba mitmendat aastat järjest sisuliselt kõigi tallinlaste raha, tervist ja närve. Me istume täiesti ebavajalikult ummikutes ja maksame kõik sellele nii otse kui ka kaude peale.
Kurja juur on lihtsasti tuvastatav. Selle asemel, et teha suured ehitused – nagu näiteks eelmise kahe suve kesklinna teetööd või praegune Kadaka puiestee viadukti renoveerimine – ära kiiresti, vilka tööga kahes-kolmes vahetuses, lastakse neil venida kuude ja aastate pikkuseks. Töö käib ametlikult kaheksa, aga pigem viis-kuus tundi päevas, kuigi töödeks sobivat aega on päevas poole rohkem. Samal ajal istuvad pealinnas liiklevad inimesed igapäevaselt ummikutes, raisates väärtuslikku aega, mille kogust ei oskagi kokku arvutada. Tundub, et ainus, kes seda aega väärtustada ei oska, on teetööde tellijaks olev Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet.
Tallinna kesklinnas on juba kaks suve saanud “nautida” vaatepilti, kus sumedatel suveõhtutel veedavad inimesed aega, istudes kesk tänavaehitust ehitustehnikal õllepurgi või veinipudeli seltsis. Iga selline uimane õhtu tähendab aga seda, et veel ühe päeva tipptundidel surutakse Tallinna inimesed pudelikaeltesse, kus Ülemistelt Kalamajja jõudmiseks kulub tavapärasest kaks korda kauem.
Ametnik, kes on oma kitsal erialal loodetavasti pädev, kuid suuremat pilti näha ei suuda, on oma kabinetivaikuses võtnud nõuks koostada hanked nii, et ainsaks määravaks kriteeriumiks on ehitustööde võimalikult soodne hind. Jääb mulje, et ametnikud, kes on sadade tuhandete inimeste elukvaliteeti ja ettevõtlust otseselt ja suurelt mõjutavate otsuste juures, ise päriseluga kuigi sageli kokku ei puutu.
Mis siis päriselus juhtub, kui Eesti pealinna ja Eesti majandusliku vereringe südame suured ühendusteed on remondis? Iga täiendav päev taolise teeprojekti ehituses tähendab aja-, raha- ja närvikulu kõigile inimestele, kes istuvad teesulust tingitud ummikutes, peavad sõitma suurema ringi ja kulutama rohkem kütust. Kahju saab keskkond, sest autod ja ühistransport seisavad ummikutes ja aina tossavad. Kannatavad piirkonna ettevõtted, kelle juurde kliendid ei pääse või kelle juurde tulemisest nad loobuvad, et säästa end ummikutes istumisest. Kokku lähevad raisku kümned miljonid majandusest väljarebitud produktiivsed tunnid ja eurod.
Sellised on tagajärjed, kui suured avaliku linnaruumi ehitustööd kestavad kauem, kui hädapärast vaja. Kaasnevad rahalised kulud on otsesed ja suured. Kui lasta kesklinna ristmike või linna suurte viaduktide renoveerimistöödel napilt ühes vahetuses tööpäevadega kuude viisi venida, siis tööde enda maksumusest saab veidi säästa. Aga Tallinna inimesed ja meie külalised maksavad selle “nutikuse” kiirlaenuga võrreldava intressiga kinni. Umbes sama vastutustundlik kui kiirlaen selline suurte linnaruumi tööde planeerimine ongi.
Et probleemi taga pole mingisugune eksitus, vaid süsteemne eluvõõrus, paistab ka hiljutistest vastustest kodaniku küsimusele, et millal võiksid Kadaka viadukti tööd lõppeda. Ametnik kostis, et eks kevadel tuleb vaadata, mis seis on ja mis töid veel vaja teha. Vaatasin aknast välja – meil on üle aastate pigem lumevaene, pigem soojapoolne talv. Mitte miski ei sega ei aru saamast, mis on tööde seis, ega ka isegi pinnasetöid vastava tehnikaga tegemast. Aga menetlejad ootavad kevadet. Samal ajal istvad Tallinna maksumaksjad kuude viisi ummikutes või sõidavad tarbetuid ringe.
Mida ette võtta? Lahendus on lihtne. Linnaelanike aja-, raha- ja närvikulu tuleb edaspidi Tallinna tee-ehituse hanketingimustes arvesse võtta. Suure liiklustihedusega teeobjektide hangetel peaks hinna kõrval sama oluline valikukriteerium olema ka tööde teostamise aeg. Et motiveerida menetlejaid elutargemaid hankeid korraldama, tasuks kehtestada neile, kelle äritegevus on suurtest avalikest ehitustöödest otseselt häiritud, parajalt suur talumishüvitis. See nügiks hankeid ka kitsalt projekti enda Excelis mõistlikkuse suunas. Sest kõigi osapoolte kulusid kokku arvestades – kiirem tee-ehitus Tallinnas on kogu linnale majanduslikult kasulikum.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 20.02.2025: https://epl.delfi.ee/artikkel/120358475/indrek-luberg-tohtud-ummikud-teeremondi-ajal-oleksid-valditavad-kui-vaid-tallinn-tahaks
