– Oleme kahjuks „uude olukorda“ jõudnud (või jõudmas) ja see on kehvem kui lootsime.
– Kuna Trump tahab anda Putinile pool-võidu, pole ka eeldust, et Venemaa (NB!) ühiskonna verejanu väheneks. See omakorda tähendab seda, et meid tajutakse ohustatuna, kuhu investeerimine on riskantne.
– Sõjaline kaitse ja liitlaskonna usutavus peab olema Eesti jaoks mitte lihtsalt selline, mis vastast heidutab, vaid seda peavad uskuma ja tundma kõik alates investoritest kuni turistideni. Seda peavad uskuma eelkõige meie oma naised ja mehed.
USA kaitseminister Pete Hegseth teatas Ukraina toetajate kohtumisel punkt punkti haaval, mida kõike ameeriklased Ukraina ja Euroopa toetamiseks edaspidi ei tee. Etteloetut on küll väga keeruline tõlgendada teisiti kui järeleandmisi Putinile juba enne läbirääkimiste algust. Jah, on pehmendavat juttu ka – lootkem parimat, aga arvestagem halvimaga.
Trump olevat universumi ajaloo parim läbirääkija, kes mängivat 4D malet (mis iganes see ka on). Välja saame lugeda aga seda, et tema teeb järeleandmisi lepingu Putiniga, mida hakkavad Ukrainas tagama eurooplased. Seejuures ei kehtiks Euroopa vägedele Ukrainas NATO aluslepingu 5. artikli kaitse – kui Venemaa seal näiteks Prantsusmaa või Poola üksust ründab, siis ameeriklased appi ei tule. Kokkuvõttes läheb rahu tagamine keerulisemaks ja palju kallimaks võrreldes Ukraina NATO vihmavarju alla võtmisega.
Kui läheb nii, siis oleme transatlantilises ruumis rahu tagamisel põhimõtteliselt täiesti uues olukorras – regionaliseerume. Kogu NATO heidutuse 100 protsendiline edu on aga seisnenud selles, et oleme võimelised andma piirkondlikule rünnakule globaalse vastuse. Kui võtame Ukraina Euroopa Liitu, aga NATOsse (USA tuumavihmavarju alla) ta ei pääse, tähendab see mingi paralleelse süsteemi loomist ehk just nimelt regionaliseerumist.
Eesti peaministrilt oodanuksime mitte Trumpi-meeste sõnumite pehmendamist, vaid selget juttu sellest, kellega on juba kõneldud, kas käivitub näiteks Poola juhtimisel Põhja-Euroopa riikide omavaheline koordinatsioon, midagi muud. Kriisis on vaja tegutsemist ja ka selle näitamist. Michal lubas peaministriks saades inimeste kindlustunde taastada, aga siiani see tal liiga hästi välja pole tulnud.
Teiseks ootame sõnumit, et julgeolekumaksude sildi all kokku kogutav raha jõuab riigikaitsesse. Parempoolsete arvutuste järgi on maksutõusude arvelt võimalik jõuda juba sel aastal kaitsekulude tasemele 5 protsenti SKT’st. Seda tuleb esiteks teha ja teiseks ka suuta rahvusvaheliselt reklaamida.
Kas 5 protsenti on optimaalne pikaajaline tase või piisab külma sõja aegsete Lääne-Euroopa riikide 3-4 protsendi tasemest, on juba järgmiste riigikogu valimiste teema.
Oleme piiririik agressiivse naabri kõrval. Kuna Trump tahab anda Putinile pool-võidu, pole ka eeldust, et Venemaa (NB!) ühiskonna ehk venelaste verejanu väheneks. See omakorda tähendab seda, et meid tajutakse ohustatuna, kuhu investeerimine on riskantne.
Järeldus on, et sõjaline kaitse ja liitlaskonna usutavus peab olema Eesti jaoks mitte lihtsalt selline, mis vastast heidutab, vaid seda peavad uskuma ja tundma kõik alates investoritest kuni turistideni. Seda peavad uskuma eelkõige meie oma naised ja mehed. Veelkord: tuleb teha ja tegudest õigesti rääkida.
Loomulikult on tarvis, et eelkõige tugeva majandusega Lõuna-Euroopa riigid samuti oma kaitsekulutusi tõstaksid. Saksamaal tulevad valimised ning on lootust, et kui Friedrich Merz need võidab, näeme Euroopa mootorit sihikindlalt tegutsemas.
Vahel räägitakse, et peab olema plaan B. Praegu on meil ikka plaan A lootuses, et riigikaitse ei lähe regionaliseerumise teed. Meelerahustuseks võime aga näppudel arvutada, et Põhjamaad, Balti riigid, Poola ja Ukraina on kokku rahvaarvult peaaegu sama suur kooslus nagu Venemaa, ent majanduslikult tugevam. Selle juures ei tohi aga just Ukraina venelaste kätte langeda.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 14.02.2025: https://arvamus.postimees.ee/8192453/marti-aavik-trumpi-kingitud-poolvoit-jataks-venelased-verejanule-eesti-peab-naitama-joudu
