Kätte on jõudnud hetk, millest on juba aastaid räägitud. Kui Euroopa ei saavuta Ukrainale õiglast ja püsivat rahu, kaotab Euroopa tunduvalt rohkem kui ainult Ukraina. Seejuures ei ole Venemaa vahepeal tugevamaks muutunud, aga Euroopa haprus on rohkem esile tõusnud, kirjutab Ilmar Raag.
Sõitsin läbi Ukraina öö rindelt Eesti poole ja kuulasin kogu maailma uudiseid. Ma käisin Ukraina üksuste juures, kes katsetavad Eesti firma Asax Innovation mehitamata maismaasõidukit. Nädal kõnelusi võitlevate meestega tekitas aga terava kontrasti sõnumitega, mis tulid läänest. Öö muutus pimedamaks, kui see seni oli paistnud. Kõiges, mida räägiti, oli tunda muutust.
Ameerika Ühendriikide president Donald Trump esineb rahu pooldajana. “Sõda on kohutav. Väga palju inimesi on surma saanud nii Venemaa kui ka Ukraina poolelt. See tuleb kohe lõpetada,” kõlab kokkuvõtvalt Trumpi positsioon, mida väikeste variatsioonidega kordavad nii tema ministrid kui ka MAGA propagandistid. Selles on tajuda professionaalset sõnumidistsipliini, mis on omakorda teadliku kommunikatsiooni tunnuseks.
Ometi tuleb Trumpi sõnumit vaadelda eelkõige raamistamise (ingl.k framing) kontekstis. Kõigepealt on välja jäetud igasugune viide Venemaale kui agressorile, mis oli veel olemas Joe Bideni aegses USA strateegilises kommunikatsioonis.
Sealt edasi on tajuda, et Trumpi meeskonnas on kerge lõhe, sest Robert F. Kennedy Jr ja Tulsi Gabbard on konspiratsiooniteooriaid kasutades avalikult õigustanud Vene agressiooni Ukraina vastu, samal ajal kui Elon Musk ja Pete Hegseth lähtuvad pigem põlgusest mugavusstsoonis elava Euroopa establishment’i suhtes. Nende kahe tiiva koosmõjuks on seisukoht, et USA peab Euroopas vähem ressursse kulutama, sest konflikt “kahe slaavi rahva vahel kusagil Ida-Euroopas” (kasutan siin Steve Bannoni sõnu) ei puuduta USA riiklikke huve.
Meile ei pruugi see seisukoht meeldida, kuid USA-l ei ole tõesti mingit kohustust meid kaitsta. See on tõsi ja just sellisest lähtekohast tulenevalt jätab USA strateegiline kommunikatsioon välja kõik selle, mis paistaks moraalselt inetu.
Näiteks Trump rõhutab pidevalt, kui hirmus on see, mis juhtub lahingutes, ja sisendab, et lahingute lõppemiseks peab ka Ukraina tegema järeleandmisi. Nii räägitakse “territooriumi loovutamisest”, piiridest või “geopoliitilise reaalsuse aktsepteerimisest”.
Aga selle taga on inimeste saatused. Hersoni linn kaotas Vene okupatsiooni ajal 2022. aastal vähemalt 70 protsenti elanikest. Seejuures pange tähele, Hersonis ei toimunud olulisi linnalahinguid ja inimesed ei pagenud lahingute eest. Inimesed põgenesid lihtkujul Vene okupatsioonivõimu repressioonide eest, kuna linnas toimis suhteliselt teadlik etniline puhastus.
Nüüd ei ole okupeeritud alade põgenikel valdavalt kuhugi tagasi minna, sest nende majad ja korterid on natsionaliseeritud ja tihti antud edasi uuskolonistidele. Nende inimeste saatus on rahuretoorikast välja jäetud, sest see paneks läbirääkijad eetiliselt ebamugavasse olukorda.
Mõnede lääne poliitikute väide, et lääs ise on süüdi Venemaa provotseerimises, tugineb Vladimir Putini korduvale kriitikale NATO laienemiste suhtes. Tunduvalt väiksemat tähelepanu saab sõnum, mida Putin on esitanud samaaegselt eelkõige Vene auditooriumile.
Omal moel oli tähelepanuväärne, et Putin rääkis intervjuus Tucker Carlsonile “põlistest Vene aladest” ja “kunstlikust Ukraina riigist”. Selle intervjuu tegelik tähendus ongi paljastuses, et NATO “agressiivse” laienemise argument ei ole Venemaa jaoks ainus, vaid selle kõrval eksisteerib ka väga klassikaline impeeriumi laienemise motiiv.
Kuidas seletab Vestfaali rahu traditsioonis elav lääne poliitiline establishment taolise imperialistliku mõtteviisi tagasitulekut? Vastuse saab sama Tucker Carlsoni intervjuust Piers Morganile, milles Carlson ütleb otse, et “suurtel riikidel on oma mõjusfäärid” ja suurtel riikidel on õigus tegutseda selles sfääris vastavalt oma riiklikele huvidele. Otsene illustratsioon sellele mõtteviisile leidub Trumpi avaldustes Mehhiko, Kanada ja Gröönimaa kohta.
Seega muutub jutt NATO laienemisest järk-järgult vaid ettekäändeks, mille tegelikuks sisuks on mõjusfääride poliitika normaliseerimine. Siin asub ka pöördepunkt Euroopale, millele just avati uks mõttetuks muutumise poole.
Nagu USA kaitseminister Pete Hegseth vägagi otseselt neljapäeval Brüsselis ütles, kavatseb USA kulutada Euroopa kaitsmisele vähem raha, nii et Euroopa peab sisuliselt ise otsustama, kelle mõjusfääris me oleme.
Väga loogiliselt reageeris väga suur osa Euroopa poliitikuid kohe Ukrainat toetavate avaldustega, kuid tõe indikaatoriks saab otsus, kas Euroopa on tõesti püsivalt valmis saatma Ukrainasse rahuvalvajaid, teades, et tegemist on potentsiaalselt väga pikaajalise kohustusega, mis lisaks võib tõepoolest sõda laiendada.
Praegu alustatakse läbirääkimisi punktist, kus USA on juba Venemaale järeleandmisi teinud: Ukraina peab loovutama oma inimesi ja territooriume ning NATO perspektiiv on ähmastunud.
Venelased tõstsid kohe panuseid. Nüüd on neil väidetavalt neli uut nõudmist: võimuvahetus Ukrainas, läänes külmutatud varade tagastamine Venemaale ja piirangud Ukraina armee suurusele ja relvastusele ja NATO taandumine 1997. aasta joonele. Teiste sõnadega on meelde tuletatud Kremli ultimaatumit NATO-le 2021. aasta detsembrist. Liitlased Eestist välja?
Osa neist nõudmistest on seal vaid mängu ilu mõttes, kuid edasine sõltub väga üheselt Euroopa tegelikest sammudest.
Kätte on jõudnud hetk, millest on juba aastaid räägitud. Kui Euroopa ei saavuta Ukrainale õiglast ja püsivat rahu, kaotab Euroopa tunduvalt rohkem kui ainult Ukraina. Seejuures ei ole Venemaa vahepeal tugevamaks muutunud, aga Euroopa haprus on rohkem esile tõusnud.
On tõenäoline, et kõiki Euroopa riike ei suudeta ühtviisi mobiliseerida. Mis jätab meile ainsa valikuna “tahtjate koalitsiooni”, mis annaks juba praegu Ukrainale sellise julgeolekugarantii, mida suurem NATO ei ole valmis andma. Juba nüüd oleks Ukraina, Poola, Skandinaavia, Balti riikide ja Ühendkuningriigi koalitsioon selline liit, millega Venemaa peaks väga tõsiselt arvestama.
Hirm uue Müncheni tehingu ees ei vii meid edasi, vaid ainult kinnitaks, et Euroopa ei suuda iseseisvalt tegutseda. Ehkki ma olen suures plaanis lihtsalt üks vabatahtlik ja reservkaitseväelane, hääletan ma juba nüüd tihedama liidu poolt nendega, kellele me ei pea praeguse ohu suurust seletama. Ja USA-d pean ma hoolimata nende vastuoludest ikkagi meie liitlaseks.
Arvamuslugu ilmus ERR-is 14.02.2025: https://www.err.ee/1609605518/ilmar-raag-margid-putini-ja-trumpi-konedes
