Kaitsekulude protsendilistest sihtidest olulisem on see, kust tuleb raha kaitsekuludeks ja milleks seda kasutatakse. Sama oluline on, kuidas tajuvad meie inimesed just nüüd, just siin oma riigi tulevikku.
Püsivalt tugev kaitsevõime eeldab riigi ülalpidamise, sealhulgas riigi ülesannete ja kulueelarve täielikku ümbervaatamist. Me peame rääkima sellest, millist riiki me tahame. Selge see, et igavesti vaba rahvusriiki, aga milline ülalpidamise mudel selle kindlustab, on debatt, mida me tuleviku põlvede nimel peame pidama.
Piltlikult öeldes on Eesti praeguses maailmas kui mägironija eluohtlikult karmides tingimustes, kus ellujäämine sõltub nii kõikidest riietuse kihtidest kui ka mõtteviisist ning füüsilisest ja vaimsest ettevalmistusest. Kui kõik tingimused klapivad, ei jää me karmides tingimuste mitte lihtsalt ellu, vaid saame tunda rahvuslikku uhkust ja oma vaba riigi edu.
Esimene, lähim kiht kehale on kaitsetahe. See on ühiskondlik, kollektiivne valmisolek seista oma riigi eest, iga hinna eest. See pole pelgalt võitlustahe, mis käivitub vahetu ohu korral. Kaitsetahtes on sees rahuaja mõtteviis hoida ja kaitsta seda, mis väärtuslik. Mõistagi on selles tubli annus võitlustahet ehk valmisolekut oma riigi eest vajadusel relv käes võidelda ja surra.
Mida tugevam on ühiskondlik kaitsetahe, seda kaitstum on riik. Mida suurem hulk inimesi näeb meie riigi tulevikku positiivsena, jagab lootust parema homse ja järgnevate põlvede jõukama elujärje osas, seda tugevam omakorda on kaitsetahe.
Kaitsetahe on suur sõna, tegelikkuses koosneb see paljude üksikute inimeste tundest – millisena näevad nad Eesti tulevikku. See omakorda sõltub sellest, millist tulevikku loovad riigijuhid. Kõik teavad, et meie idanaaber on imperialistlik agressor, kuid ometi ei taha keegi meist, et emad jätavad lapsed sünnitamata, ettevõtjad viivad kapitali mujale ja turistid ning talendid ei julge siia tulla, sest arvavad, et niikuinii tuleb sõda.
Seega seisab kaitsetahe ehk usk paremasse homsesse ühes tahtega kaitsta seda ohtude eest suuresti sellel, kuidas inimesed end tunnevad, kas nad usaldavad riigijuhte, kas nad jagavad nende loodud pilti tuleviku Eestist.
Uuringud kinnitavad aga pidevat usalduse vähenemist valitsuse ja koalitsioonierakondade suhtes. See on ka mõistetav, sest iga uus koormis maksu näol, mis inimestele peale on pandud – automaks, käibemaksutõus, kõrgem tulumaks, täiendavad riigilõivud –, kannab sõnumit, et see on julgeoleku nimel.
Pea kõik inimesed on valmis Eesti julgeolekusse panustama, aga kui enam pole piisavalt raha toiduks või lapse huviringiks, jääb mure riigi pärast kaugemale. See on inimlik. Vaesuvate inimeste kaitsetahe väheneb ja see on ohtlik. Vaesumisele lisanduvad ka võimukandjate pettused ja arrogants.
Meenutame, et julgeolekusse jõuab “julgeolekumaksust” kõigest 27 protsenti, hariduskulude lubaduste osas valetasid kõik parlamendierakonnad, peaminister nimetab lollideks parlamendiliikmeid, kes juhivad tähelepanu tõsistele kahtlustele riigisekretäri, peaministri semu, ametisse nimetamisel, energiapoliitilised otsused sünnivad läbipaistmatult tagatubades. Need on märgid, mis räägivad olukorra kriitiliseks muutumisest.
Meil on oma tugev rahvuslik uhkus, iha olla vaba ja tahe elada oma rahvusriigis igavesti. Kui meie riigijuhtidel oleks arukust ja riigimehelikkust ehitada Eestit eesmärgiga, et ühe inimpõlve jooksul kasvab kõikide majapidamiste netoväärtus Taani ja Soome vahele, mis tähendab kõikidele paremat elujärge, oleks meie kaitsetahe aluseks vankumatule võitlustahtele ükskõik millises olukorras.
Vastutustundetult käituvad need valitsusliidu poliitikud, kes ütlevad, et see polegi oluline, kust raha tuleb. Samuti need, kes tõrjuvad igasugust kriitikat ülbe argumentatsiooniga. Eesti inimesed ja ettevõtjad on valmis julgeolekusse panustama, kuid nad tahavad valitsuselt vastu ausust, mitte ülbust ega keerutamist. Valitsuse suhtumine stiilis “meie otsustame, teie makske ja ärge küsige” lõhub meie julgeoleku esimest kihti ehk kaitsetahet.
Teise kihi ehk sisejulgeoleku kontekstis tuleb meil aga muuhulgas Ukrainast õppida, et aastaid nõrgalt toiminud sisejulgeolek andis nii mõneski olukorras eelise vaenlasele, seega ei ole sedagi kihti võimalik unustada või vähetähtsaks pidada.
Julgeolek on tervik ja riigijuhtide ülesanne ongi väga selgelt paika panna, millest konkreetselt koosneb see siin julge olemise kindlustamise võimekus. Muidugi ei tohi selle alla paigutada patrullpolitseinike palka või pensionitõuse nagu sotsid seda teha püüavad, aga siseministri ja kaitseministri kukepoks teemal, mis on julgeolek, on samuti piinlik ning tõestus selle kohta, et teema tervikuna on riigijuhtidel strateegiliselt läbimõtlemata.
Fakt on see, et enne kui Ukrainas hakkasid langema pommid, oli vaenlane reeturid paigutanud strateegiliselt olulistele ametikohtadele, löönud Vene propaganda abil lõhed ühiskonda, pannud paljud uskuma valesid. Sellele kõigele tuleb tähelepanu pöörata paljude teiste teemade kõrval ka praegu kõneainet pakkuvas tuuleparkide pidurdamise saagades ning seda nii EKRE tuulikujonni ja Reformierakonna võimalike saladiilide kontekstis.
Võib arutada teemal, kas tähtsam on iseseisev kaitsevõime või liitlassuhted, aga praktikas on selge, et need polegi üksteisest eraldatavad. Kui tugev ka poleks iseseisev kaitsevõime, siis liitlasteta toime ei tuleks. Liitlased, kes on meie selja taga, loodavad omakorda, et meie ise pingutame piisavalt nii oma kaitsetahte kui ka kaitsevõimekuse nimel.
USA sai presidendi, kes võib siin mõnele meeldida, mõnele mitte, aga tõsiasja, et tegemist on maailma liidriga, kes oma sisepoliitikas hakkab rakendama ulatuslikku bürokraatia kokkutõmbamist ja toetama tehnoloogia arengut, see ei muuda. Nagu sedagi, et ettearvamatuse määr tema puhul on keskmisest oluliselt kõrgem.
Saksamaal asub peagi ametisse paremvalitsus, mis samuti võtab suunaks väiksema riigi sekkumise ja suurema majanduskasvu, nii riigi majanduskeskkonna kui ka oma ettevõtete konkurentsivõime.
Minnes läbirääkimisi pidama nende maailma suurtega peame näitama, et mõistame julgeoleku olemust ja hoolitseme oma riigi sees selle eest päriselt, mitte ainult retoorikas.
Eesti majandus on Euroopa kõige nirumas seisus, aga eelarvekulud on ikkagi aegade lõpuni indekseeritud. Piiri taga käib sõda, aga meie peame ülal hulka nice-to-have teenuseid ehk teenuseid, milleta saab elada. IT-riigina on meie viimase aja üks kõnekamaid “saavutusi” kasvav avalik sektor selles vallas, olgu või näiteks kaheksa IT-maja.
Liitlassuhete juures tuleb lisaks ilusatele kõnedele ka tegudega näidata oma tõsist suhtumist muutunud julgeolekuolukorda. Just liitlassuhted võiks paigutada meie julgeoleku kihtide kesksele kohale, sest ühtaegu peaks neist tulema kindlus tuleviku suhtes ja tugevnema kaitsetahe. Teiselt poolt sõltub liitlassuhete arhitektuurist meie oma kaitsevõime, sest strateegilised kokkulepped, plaanid ja eesmärgid meie oma võimete kindlustamiseks on ju ühised.
Kõige pealmine kiht, mis esimesena võtab vastu välisohu, on meie enda kaitsevõime, aga see toimib ainult siis, kui need kolm alumist kihti ehk kaitsetahe, sisejulgeolek ja liitlassuhted täidavad oma rolli.
Meie oma kaitsevõime ei sõltu aga pelgalt kaitsekulutuste protsentidest, vaid tarkadest otsustest, poliitikute kuulamisvõimest ja arusaamise tasemest: mida, kuhu, millal ja miks on vaja, kust ühe, teise või kolmanda võime jaoks tuleb rahastus ning mille arvelt üht või teist võimekust arendatakse.
Relvadeks ja laskemoonaks on raha vaja. Peaminister Kristen Michal ütles ametisse astudes, et maksufestival lõppeb, aga ometi just siis see alles algas. Öeldi, et on vaja “julgeolekumaksu” rahastamaks laskemoona ostu. Moonaostust on aga pool rahastamata ning üldse jõudis ainult 27 protsenti sellest “julgeolekumaksust” kaitsekuludesse.
Kui nüüd käib peaminister nagu möödaminnes välja eesmärgi panna viis protsenti SKP-st riigikaitsesse, tekitab see paratamatult rea küsimusi. Miks ei teadnud sellest teised ministrid, miks just sellel päeval, kui välja tuli ka tema ministriks olemise aja riikliku lennufirma kahtlane rahastamisskeem, miks ta põhjendab kaitsekulude kasvu, viidates USA presidendi väljaöeldule?
Küsimus ei ole lõppeks ikkagi selles protsendis, mis läheb kaitsekuludeks, vaid usalduses ja asjatundlikkuses selle reaalse raha kasutamises, mis kaitsekuludesse jõuab. Õõnsalt kõlab ka peaministri väide, et see ei tule maksutõusudest, vaid hoopis laenust. Laen pole saatanast, küll aga on selge, et laen tuleb tagasi maksta.
Siiani on parlamendierakondade riigi rahaga ümber käimine olnud vastutustundetu. See tekitab paratamatult küsimuse, kas tegemist pole laenuga, mis viib Eestit lähemale kiduva ääremaa staatuse suunas, kus riigivõlga maksavad järeltulevad põlved, kellest vaid osa on siia jäänud, sest suur osa on lahkunud parematesse paikadesse ise ennast teostama, lapsi kasvatama, oma elusid elama.
Kaitsekulude tõstmine teatud tasemele on eeskätt lubadus liitlastele ning julgeolekuolukorda arvestades ei ole see lühiajaline, vaid pikaajaline kohustus. Kui meie kaitsekulud moodustavad järgmisel kümnendil viis protsenti SKP-st, siis see on uus reaalsus ka riigimudeli ja riigieelarve koostamise osas. Pikaajalisi püsikulusid ei ole õige finantseerida laenuga, kui me just ei taha Kreeka moodi võlakeerisesse sattuda.
Kaitse kihid pole piiririigis elades üksteisest eraldatavad. Täpselt sellest, kui tugev on meie kaitsetahe, kui tõhus sisejulgeolek, kui tugevad on liitlassuhted ja kui arukas meie oma kaitsevõime arendamine, sõltub ka kogu meie riigi julgeolek.
Kaitsetahte kui selle inimesele kõige lähema kihi osast pole aga eemaldatav küsimus, kui helgena näeb inimene Eesti tulevikku ise oma eluajal ja oma laste, lastelaste tarvis. Me oleme punktis, kus tuleb küsida, kas Eesti rahvusriigi sõjas hävimine on tõenäoline või mitte. Tuleb teha kõik endast olenev, et iga kodanik teaks: ei, see ei ole tõenäoline.
Iga inimene peab olema kindel, et Eestisse tasub jääda ja seda maad kaitsta, sest see on parim koht elamiseks, laste kasvatamiseks, ettevõtlusega tegelemiseks. Ehk siis kihid, mida keerulisel ajal kanda, peavad olema läbimõeldud ja funktsionaalsed, ise aga tuleb sel pöörasel ajal taas vabaduse nimel pingutada. Inimeste, majanduse, riigi vabaduse nimel.
Arvamuslugu ilmus ERR-is 10.02.2025: https://www.err.ee/1609600601/lavly-perling-eesti-riigi-kaitse-neli-kihti
