Eelmisel nädalal valitsusparteide juhtide energeetikaplaani on nüüdseks teinud maatasa nii energeetikaeksperdid kui ka ettevõtjad. Veidralt otsekui juba ära otsustatud asjana esitletud plaan ei vähenda tavalise majapidamise ega ka ettevõtluse jaoks elektri hinda.
Nii maksumaksja raha kasutamise kui energiajulgeoleku mõttes on plaanis väga palju nõrku kohti ja küsitavusi. Lähtutud on ekspertide hinnangul põhjendamatutest eeldustest ning mõnes asjas tehtud kannapööre võrreldes laialt arutatud energiamajanduse arengukavas kokkulepituga.
Plaani suurim probleem on loomulikult see, et see ei lahenda Eesti energeetika põhiprobleemi, et Eestis on elekter tervelt umbes kaks korda kallim kui meist palju rikkamates Soomes ja Rootsis. Kuid lisaks on kolme parteiliidri selline samm Eesti inimestele kahjulik veel kolmel moel. See, kes, mida ja kuidas otsustasid, on nii majanduslik kui ka poliitiline ohumärk.
Igas majandusvaldkonnas tagab tarbijatele parima hinna võimalikult vaba ja tihe konkurents. Eestis toimib elektriturg hästi. Valitsusjuhtide energeetikaotsused peavad olema suunatud konkurentsi elavdamisele, et elektri hinda nii kodumajapidamistele kui ka kõigile ettevõtjatele alla tuua.
Praegu aga soovivad kolm parteijuhti suunata igal aastal mitusada miljonit eurot Eesti inimeste käest maksutõusudega ära võetud raha ette kindlaksmääratud energiatootmise viisidesse. Meie oma rahaga tahetakse ära rikkuda meile soodsamat elektrihinda võimaldav turukonkurents.
Sealjuures, nagu energeetikaeksperdid on välja toonud, on näiteks meretuuleparkide selline jõuline eelistamine nii Eesti elektrivajaduse, hinna kui ka varustuskindluse mõttes väga küsitav. On täiesti arusaamatu, miks peaks maksumaksjaga rahaga üldse hakkama meretuuleparke doteerima, kui sama kasulikud ja rohelised maismaatuulepargid on potentsiaalselt vajaliku toetuse mõttes meile kõigile üle kolme korra soodsamad: 20 eurot megavatt-tunni kohta, võrreldes meretuuleparkide 65 euroga.
Uus idee hakata maksumaksjate rahaga otse doteerima üht kindlat energiasalvestuse ettevõtet tuli aga täiesti nagu välk selgest taevast. Energiasalvestuse turg on seni toiminud hästi ja sinna riiklikult sekkumine saab maksumaksja kogukulu lõppkokkuvõttes ainult tõsta.
Energeetikas pole läbipaistval ja konkurentsi soosival moel avaliku raha kasutamine iseenesest mõeldamatu. Äsjased valitsusparteide juhtide kitsas ringis langetatud otsused on aga midagi muud. Eesti oludes pole raske tuvastada, kes on need mõned üksikud suurfirmad, mis sellise plaani elluviimisel oma konkurentide arvelt selgelt võidaksid.
Eesti energeetikale optimaalse tulevikutee leidmisel on pikalt ja aktiivselt kaasa mõelnud mitmed Eesti ettevõtjate esindusorganisatsioonid. See, millist energeetikat on vaja Eesti ettevõtlusele tervikuna, on olnud asjast huvitatud ministritele ammu teada. Mõistus tõrgub uskumast, et kolmel parteijuhil tuli siis aga ühtäkki korraga lihtsalt idee, et ignoreeriks Eesti ettevõtjate laialdasi ühiseid huve ja teeks hoopis energiaplaani, kus mõned üksikud ettevõtted võidavad väga suurelt.
Kolme parteijuhi ettepanek teenib ilmselgelt mingisuguseid huve, aga see ei ole tavalise Eesti inimese ja ettevõtja huvi maksta elektri eest mõistlikult madalat hinda. Tasub ka meeles pidada, et Eesti konjunktuuriinstituudi regulaarse uuringu kohaselt on Eesti ettevõtjate aktuaalsemate murede sekka üle paljude aastate taas ilmunud ka korruptsioon.
Täiesti omaette probleem on see, kuidas on kõigi kolme valitsuserakonna juhid pidanud normaalseks sellise kaaluga otsuseid langetada. Kohe ei meenugi Eesti lähiajaloost juhtumit, et peaministrierakonna mõjukas minister kurdaks avalikult ja õigustatult, et teda ja ka paljusid teisi valitsuse liikmeid, jäeti sellise riikliku tähtsusega otsuse langetamise juurest välja. Vaadates laiemat vaba ja läbipaistva valitsemise vähikäiku läänemaailmas teeb selline märgiline sündmus Eestis murelikuks.
Muidugi saab väita, et see parteiliidrite ühine ja üheaegne kindlas kõneviisis väljaütlemine oli vaid põhimõtteline üksmeele leidmine ning et tegelik otsustamine toimub, nagu põhiseadus ja seadused ette näevad, riigikogus ja valitsuses. Aga tugevalt tundub, et reaalsed otsustamise viisid on hakanud meie demokraatlikult paika pandud reeglitest samm-sammult eemale triivima. Lisaks energeetikale nägime sarnast juhtimisstiili äsja ju ka kaitsekulude teemal.
Et hajutada kahtlusi, kas mitmeks põlvkonnaks meie inimeste jõukust mõjutavate otsuste langetamise protsess on ikka asjatundlik ja demokraatlik, peaks valitsusparteide juhid andma selged vastused mõnedele ilmselgelt õhus rippuvatele küsimustele.
Kes ja millistele analüüsidele tuginedes otsustasid, et Eesti peab sisuliselt loobuma tehnoloogilisest neutraalsusest ja looma keskkonna, kus turg jagatakse ära, mitte ei lasta tekkida tarbijale kõige soodsamatel tingimustel? Kes olid protsessis osalenud inimesed poliitilisel, kes ekspertide tasandil?
Kus, kelle osalusel ja millistel kaalutlustel sündis nimekiri konkreetsetest ettevõtetest, keda tulevikus faktiliselt toetama hakatakse? Kes olid need arendajate esindajad ja pankade esindajad, kellega kliimaministri kinnitusel plaane arutati? Millise protsessi alusel nad välja valiti?
Niikaua, kui see informatsioon ei ole avalik, kahtlused jäävad. Miks ikkagi on tarvis kuni miljardite eurode maksumaksja rahaga sekkuda hästi toimiva turukonkurentsiga valdkonda, selle asemel et investeerida kiiremini näiteks riigikaitsesse? Miks joonistub parteijuhtide plaani realiseerumisel välja konkreetne väike grupp ülekaalukalt võitvaid suurfirmasid? Miks jääb viimasel ajal aina uuesti mulje, et kummitempliks pole taandatud mitte üksnes riigikogu, vaid ka valitsus?
Arvamuslugu ilmus ERR-is 07.02.2025: https://www.err.ee/1609597331/andrus-kaarelson-parteijuhtide-energeetikadiil-on-koigile-kahjulik
