Päriselt vabade kodanike, vabade inimeste ühiskond ei ole see, kus riik ja ametnikud kirjutavad ette, kui palju inimesed tohivad annetada oma maailmavaadet edendavatele organisatsioonidele. Usaldus ja sellele tuginev demokraatia saavad pikaajaliselt toimida ikka vastupidi: vabad kodanikud otsustavad.
Arusaadav, et sotside ilmavaate taustal on äärmuslik keskendumine võrdsusele. Ometi said valgustusfilosoofid juba 18. sajandil aru, et teiste väärtustega tasakaalustamata võrdsuse taotlus viib kasarmukommunismini ning vabaduste kadumiseni.
Miskipärast kaldub ka sots Mark Gerassimenko nägema võrdsuse probleemi ainult rahas. Inimesed erinevad aga üksteisest nii vaimse võimekuse kui isiksuse ning veel mitmesuguste omaduste poolest. Mõni on otsatult töökas, mõni väga nutikas, mõnda pureb haigus. Võib-olla siis jaotada inimesed otsustuskorras erakondade vahel ära, et kõiki omadusi saaks igasse grammi pealt võrdselt? Nii nagu igas vabatahtlikus ühingus, on ka erakonnas: üks panustab jõuga, teine nõuga, kolmas toetab rahaga ja neljas on lihtsalt tore.
Selmet kadestada, auväärt sotsid, võtke eeskuju. Näiteks meie erakonnal on praegu 131 annetajat, kes ei kuulu meie erakonda. Mitte üks, kaks või kolm, vaid 131! Meil on ka suurim oma liikmetest annetajate osakaal.
Need inimesed peavad vajalikuks toetada maailmavaatelist selgust ja selgroogu. Seejuures on kõigile annetajatele üheselt arusaadav, et meie ei osuta nüüd ega kunagi tulevikus annetuste eest poliitilisi vastuteeneid. Aus värk!
Loomulikult lähtumegi eesmärgist, et mida laiem on annetajaskond, seda parem demokraatiale üldiselt. Annetuse tegemine, olgu rahas või vabatahtlikus töös, muudab inimese üksiti nõudlikuks poliitika jälgijaks. Üksnes umbmäärasest ühiskatlast rahastatud erakonnad lahustuvad valija silmis bürokraatia-tööstus kompleksi osaks, kes justkui polegi enam vabade kodanike esindajad riigi asjade otsustamise juures, vaid kodanike käskijad ja keelajad.
Me paneme demokraatia suurendamiseks ette muuta oluliselt erakondade riiklikku rahastamist. Üks osa riigieelarvest erakondadele antavast summat tuleb muuta sõltuvaks erakonna kogutud väikeannetuste ja liikmemaksude summast. Teine osa sõltuks erakonna tulemusest riigikogu valimistel, nagu praegugi. See suunaks erakonnad näoga ühiskonna poole.
Erakondade rahastamine peab olema läbipaistev. Paraku on nii, et mida rohkem detailseid piiranguid kehtestada, seda rohkem silmakirjalikkust ja kõrvale nihverdamist saame. Näiteks 20 aastat tagasi keelati täielikult äriühingute annetused erakondadele. Vahepealse ajaga on aga seadused nii Eestis kui Euroopa Liidus oluliselt muutunud. Praegu on meil muuhulgas kohustus registreerida ühingute lõplikud kasusaajad. Võib öelda, et äriühingute rahaasjad on nii ajakirjanike kui teiste soovijate poolt palju lihtsamini läbivalgustatavad kui eraisikute omad.
Miks me siis kulutame jõudu sellele, et suhteliselt edutult vaielda, kas mõni erakond sai mõnelt meediamajalt või muult reklaamipindade omanikult salajasi soodustusi? Kui äriühingu omanikule tundub, et tema mainet ei kahjusta ühe erakonna eelistamine teisele, las ta siis teeb seda avalikult.
Piiranguid olgu vähem, aga need reeglid, mis jäävad, peavad raudselt kehtima. Õiguskaitsjatel peab olema õigus valemängijaid jälitada, mida neil praegu pole.
On päris kurb, et sotsiaaldemokraat Mark Gerassimenko võimendab oma Delfis avaldatud artiklis mõtteviisi „ettevõtja, järelikult lurjus“. Seejuures ta ise ka ei usu, et konkreetsed sotside poliitiliste konkurentide tegevuse heaks raha annetanud Eesti ettevõtjad oleksid kurjad inimesed: „usun, et nemad toetavad enda lemmikerakondi mitte omakasu eesmärgil, vaid ideelistel põhjustel.“ Märk on aga ikkagi maha pandud: erakondadele annetamine on paha ja häbiväärne.
Tegelikult paneb sotsiaaldemokraat Mark Gerassimenko jutt erakondadele raha annetamisest imestama sellegi tõttu, et viimase paari-kolme aasta andmeid vaadates pole sotsidel mingit põhjust ennast ses osas nõrgukeste ja saamatutena esitleda. Liikmemaksu on nad küll kogunud üle kümne korra vähem kui riigilt raha saanud, ent annetusi on nad kogunud võrdväärselt teiste erakondadega, ka meie erakonnaga. Tõsi, suhteliselt suurte annetajatena paistavad seal silma tähtsates poliitilistes ametites palka saavad sotsiaaldemokraadid.
Me ei hädalda. Ometi väärib õigluse huvides mainimist, et viimase kolme aasta jooksul on sotsid saanud riigi toetust üle 1,4 miljoni euro, ehk rohkem, kui nad sama ajaga on annetusi ja liikmemaksu kogunud. Lisaks on nii sotsidel endil kui nende praegustel sotside programmile allutatud koalitsioonikaaslastel üle Eesti kokku sadu poliitikute ametikohti, mis kõik on rohkem või vähem üksiti nende erakondliku tegevuse teenistuses.
Tulla selle juures süüdistama ja osatama meid kui uut erakonda selle eest, et meie tublid eestvedajad on suutnud maailmavaatelise sõnumi taha toetajaid koondada, on pehmelt öeldes kohatu.
Arvamuslugu ilmus Delfis 28.01.2025: https://epl.delfi.ee/artikkel/120352977/marti-aavik-miks-kardavad-sotsid-maailmavaatega-ettevotjaid-kui-uhe-erakonna-eelistamine-teisele-mainet-ei-kahjusta-voiks-seda-avalikult-teha