New Posts

Teisaldame Pirogovi monumendi – milleks meile see imperialism?

22 jaanuar, 2025

Üle-eelmisel aastal tähistasime luuleuuendaja Artur Alliksaare (1923–1966) sajandat juubelit. Pärast suure keelevõluri vabavärsipurset ei ole eesti keel ja kirjandus enam need, mis varem. Nad tõsteti uuele, kõrgema poeetika tasemele. On märgiline, et kirjastus Ilmamaa poolt välja antud paksust koondkogust «Päikesepillaja» (1997) on nüüdseks ilmunud juba üheksa trükki. Tänapäeva kurnavas raamatukülluses mõjub see kosutava vastuhakuna. Suurema kisa ja käratagi on selge, et armas eesti rahwas Alliksaart armastab.

Ometi on kurb tõdeda, et Alliksaarele ei ole senini veel väikest nimetahvlitki üles pandud. Kuigi oma sünnipäevaks 2023. aasta jüripäeva eel, mil ülikoolis peeti konverentsi «Tuleb ingel ja puudutab vett», ta Eesti Postilt endale kirjamargi siiski sai.

Sellep hakkasime Ilmamaa juhi Mart Jagomäega mõtteid mõlgutama, kuidas ja kuhu saaks püstitada mälestusmärgi poeetide kuningale Arturile, kellele Viivi Luik pani oma essees viimati pähe kuldse krooni. Muidugi võiks see ausammas asuda Emajõe Ateena Orpheuse enda kodulinnas. Mõttetalguid sel teemal on juba peetud, aga ideele kavatsesime hoogu anda just raamatuaasta toel, mis käesolevaga sünnibki.

Arutasime seda küsimust Tartu avalikku ruumi kujundavate ametnike ja ülikooli rektoriga ning mõte kajas hästi vastu. Werneri kohviku kontekst tundus kõige kohasem, sest seal need loomepalangud lahvatasid. Kondiitriäri lahke omanik pakkus välja oma valduste sisehoovi kujule ja kangialuse seinapinna freskodeks. Paraku jääb see Ülikooli tänavalt vaadates üsna varjatuks ja vahel koguni suletuks. Vikerkaare tänava otsa puudealune Tähtveres, mis on kirjaniku kodu lähedal ja mida pooldaks kunstiloolane Enriko Talvistu, jääb kesklinnast eemale norutama. Nii tabas kirjastuse direktorit Marti äratundmine: tuleks teisaldada Nikolai Pirogovi monument. Fantaasia läks otsekohe elama.

Tõepoolest, tsaariarmee kuulsa välikirurgi võõristava nimega pargi asemele võiks kujundada hoopis linnaga seotud loovisikutele pühendatud mäenõlva. See sobib paremini me rikkale kultuurihällile, millel on pealinna ambitsioon. Saagu Tartu autorite allee ehk Toomemäe parnass! Kirjanikud, kunstnikud, muusikud, näitlejad, teadlased, õpetajad… Kusjuures Alliksaare mälestusmärk võiks asuda kõige keskel, otse praeguse ajast ja arust «taarapiida» asemel. Ei avaldata meil senini ka Heiti Talvikule avalikus ruumis austust. Gustav Suitsu meenutatakse vähemasti Võnnus või Betti Alverit Jõgeval. Need muidugi ei ole ainsad näited. Ebaõiglus missugune, kui võrrelda Juhan Smuuli või mõne teise kanoniseeritud autori peale kulutatud (ja vahel lihtsalt ka raisatud) kivi ning pronksiga. Kas nii vaesed või tänamatud me oma preambuliriigis olemegi?

Kuivõrd üks vahva «rohutirts» Jaan Tõnissoni kujul on lähikonnas juba kõndimas, võiks teisest Juhan Liivi sarnasest «õlekõrrest» Emajõe pervel loobuda ja pakkuda abstraktsemat kujundit. Rajada võiks pigem tähistaeva hõbedat ja kulda vastu peegeldava ürgluulelise veesilma. See kõlaks ühtlasi kokku ohvrikivi sarnase motiiviga Toomemäel. Eks ühendas ju Alliksaar kõige moodsama vabavärsi ürgse regivärsi algriimilise parallelismiga.

Aruteludes tuli välja, et Pirogovi kuju sobiks kõige paremini mäe taha anatoomikumide kanti, mis on talle kohane erialane paik. Selle monumendi asend otse linna südames eksitab nii linnarahvast ennast kui ka nende külalisi, justkui oleks pistmist kõige tähtsama kodanikuga. Turistid imestavad: kes on see suurmees, keda tartlased raekoja taga ja ülikooli kõrval nii auväärsel kohal kummardavad, lilleklumbi ja pinkidega ümbritsevad? Me oleme sellega ära harjunud ega pane tähelegi, et pilt on tegelikult nihkes ja üle võimendatud, mõneti absurdne.

Asi ei ole tublis (vn doblõi) Nikolais, vaid tema samba semiootikas praegusel kohal. Ülikooli «doktorandist» ja lühiajalisest professorist Pirogovist sai pärastpoole uuenduslik ja maailmakuulus sõjaarst, kes väärib loomulikult austust. Kuju esteetika kohta ei taha samuti halba kosta (autorid Juhan Raudsepp, Arseni Mölder, Peeter Tarvas, August Volberg). Ometi ei ole põhjust teda Baeriga võrdsustades välja tõsta ülikooliga seotud kümnete teiste teenekate akadeemikute ees. Justkui primus inter pares, mis on liialdus. Pigem esindab ta sümboolselt kõiki teisigi endataolisi väärikaid, ühena paljudest tuntud teadlastest, aga ega seda nii ei võeta, sest ikkagi võimendub üksikisik.

Täna räägivad rahumeelse teisaldamise poolt mitmed aktiivsed kaalutlused. Esiteks, tegu on linna «hirmsa ärahävitamise» varemeile 1952. aastal püstitatud stalinistliku võimumärgiga. Selles oli agressiivne kuulutus: siin me nüüd oleme ja sihime teid pilvepiirilt, kuulake orkide sõna. Teiseks, Pirogov esindab «rahvaste vanglat» ja okupatsiooni. Ta kogus kuulsust kui Vene–Türgi sõjas ümber piiratud Sevastoopoli peaarst Krimmis (1855). Kolmandaks, elu lõpupoole tegutses ta Ukraina koolide kuraatorina, mis tähendas muu hulgas venestamist. Neljandaks, Giuseppe Garibaldi jala amputeerimisest päästja teenis kodumaal välja tsaari eranõuniku tiitli, mis oli kindralleitnandi auastme vasteks tsiviilis. Milleks meile see tappev imperialism? Parem sünnitame midagi. Veri muidugi käib mõlemaga kaasas, aga risti vastupidises tähenduses.

Puhkajad aina sumistavad ja soristavad suure venelase kuju varjus ega kipu neile nood ajaloolised kahtlused pähe. Tuleb sellele tähelepanu juhtida, QR-koodiga disklaimer välja panna. Arvatavasti hinnatakse kõrge sõjaväemeediku mälestus tasapisi ümber ka Vinnõtsja linnas Ukrainas. Seal asuvad tema vägev mõisamuuseum, nimeline õigeusukirik ja mõõgaga muumia klaassarkofaagis. Kas kaaluda Ukraina Tartu Ülikooli kolledži asutamist – sellised mõtted on liikunud – Harkivi asemel pigem sinna? Ülesehitavat abi läheb neil varsti vaja.

Sellep üleskutse raamatuaasta tuules: võimestame ennast kui ajaloo subjekti, harjume ümber ja värskendame mälu. Näiteks: lõikame meie objektistatud ülikoolilinnast välja imperiaalse pommikillu kindralmarssal Barclay de Tolly ja Romanovite «kuradisilla» vahelt. Kasutades muidugi valutut tuimestust. Katkestuse alale aga rajame kultuuripealinnale kohase hingestatud allee, tõusuga tähetorni ehk maarahva hävitatud kantsi poole. Tulemus tunnukse kodune, õiglane.

P.S. Kuivõrd me ei ela enam Tarbatus ega Jogentaganas, võinuks Puškini-kooli uueks nimeks panna Jõetaguse (vrd Alutaguse, Mäetaguse, Kadrina Jõetaguse). See tundub suupärane, aga säilib ka meeldiv viide muistsele maakonnale.

Arvamuslugu ilmus Postimehes 22.01.2025: https://arvamus.postimees.ee/8177375/arne-merilai-teisaldame-pirogovi-monumendi-milleks-meile-see-imperialism