Eesti tervishoiusüsteemi rahastamine ei ole jätkusuutlik. Meedias ilmuvad nõutukstegevad uudised sellest, et südamehaigete opereerimiseks pole raha, on esimesed märgid süsteemi kokkuvarisemise algusest.
Läinud nädalal ilmunud artiklist saime teada, et inimesed ei pääse südameoperatsioonile, kuna haiglal pole opereerimiseks raha. Pöörane lugu, aga kahjuks mitte ootamatu. Tuleb ka arvestada, et see oht ei ähvarda mitte sugugi ainult südamekirurgiat, vaid kogu tervishoidu.
Probleemi lahendamiseks on vaja mõista selle olemust, ehk siis peame vaatama, kuhu raha kadus. Eesti praeguse sündimuse, suremuse ja rände suundumuste jätkumisel langeb aastaks 2100 Eesti rahvaarv alla 800 000 inimese. Aastaks 2050 peab põhimõtteliselt iga töötav inimene üleval lisaks endale veel ühte inimest. Mida vähem on meil inimesi ja maksumaksjaid, seda raskem on tagada avalike teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti. Just seetõttu – olgugi tegu suure lihtsustusega – ei saa ka südamekirurgid praegu opereerida kõiki, kel selleks justkui õigus ja vajadus oleks.
Rahvastikuprobleemidega toimetulemine, sh tervishoiusüsteemi vaatest, eeldab tarka majandust, aktiivset tööturul osalemist ning võrdselt kõigi inimeste väärtustamist ja kaasamist. See tähendab, et kui tahame rahvaarvu vähenemise kiuste säilitada tugeva ja konkurentsivõimelise Eesti, siis vajame täiesti uut, tänapäeva tehnoloogia võimalustele toetuvat ja tuleviku vajadustele vastavat solidaarsussüsteemi.
Omaosalus tervishoiuteenuste tasumisel peab kasvama. Praeguses demograafilises situatsioonis ei ole võimalik jätkata solidaarsusprintsiibi rakendamist tänases ulatuses ja viisil. Me peame otsustama, mis on riigile jõukohane ja mis mitte. Lahenduseks ei saa olla ka järjekordne maksutõus, sest ka maksumaksjate hulk väheneb lähema 20 aasta jooksul kiiresti. Ehk siis – toimiv lahendus saab olla ainult kõigile töötavatele inimeste täiendav omaosalus tervishoiuteenuste tasumisel.
Omaosalus võiks olla määratletud kindla protsendina teenuse raviarvest. Kindlasti tuleb kehtestada maksimummäärad, millest edasi omaosalus ei suurene. Selle maksimummäära saaks siduda ka inimese sissetulekuga, millisel juhul maksavad jõukad rohkem. Piirmäära ületava osa kompenseeriks Tervisekassa.
Tuleks luua erandid krooniliste haiguste ravi puhuks, samuti eriti kallite raviprotsesside jaoks, et tagada nende kättesaadavus kõigile. Omaosalus peaks jääma tänasele tasemele näiteks laste ravi puhul, samuti õpilastele, mittetöötavatele pensionäridele ja puudega inimestele.
Süsteemi häälestamiseks tuleks teha veel mõned olulised sammud. Esiteks, täna on Eestis patsiendi valikuvõimalus piiratud, ta saab abi ainult tervishoiuasutustest, kellel on sõlmitud ravi rahastamise leping Tervisekassaga. Kindlustatul puudub õigus rahalisele hüvitisele ka juhul, kui ta on vajaliku arstiabi saanud eratervishoiuasutusest ning selle eest ise tasunud. See ei lähe kuidagi kokku ravikindlustuse ideega, mille algne mõte oli, et Tervisekassa võtab üle kohustuse tasuda ravi eest kehtestatud teenuste loetelu ja piirmäärade ulatuses eeldusel, et need on meditsiiniliselt põhjendatud.
Praegune praktika ei vasta võrdse kohtlemise põhimõtetele ega ravikindlustuse alusprintsiipidele. Võrdse kohtlemise tagamiseks peaks kõigil kindlustatutel jääma võimalus taotleda rahalist hüvitist ka siis, kui ta oli selle eest ise varem tasunud väljaspool ravijärjekorda.
Lõpetuseks: Eesti tervishoiusüsteemi üks suuri hädasid on petlik lootus, justkui suudaks riik pakkuda odavamat ja paremat teenust kui erahaiglates võimalik oleks. Usutakse, et riigi teenus on kasumi võrra odavam kui erakapitali teenus. See on kahjulik eksiarvamus. Üldistades võib öelda, et kasum on teenuse pakkumiseks vajaliku kapitali kaasamise ja riskide maandamise turuhind. Riigiteenuse pakkumiseks on aga samuti kapitali vaja.
Riiklik kapital ei ole tasuta, vaid selle raha annab ja riski võtab maksumaksja. Ja kui riiklikule teenusele ei pakuta ka efektiivsusele sundivat konkurentsi – täpselt nagu praegu Eesti tervishoiusüsteemis – siis kulutab riik rohkem kapitali sama tulemuse saavutamiseks kui erasektor.
Arvamuslugu ilmus Delfis 21.01.2025: https://epl.delfi.ee/artikkel/120351252/ivo-saarma-sudamekirurgide-mure-on-alles-algus-tervishoiu-rahastus-tuleb-umber-teha-omaosalus-peab-kasvama