Tänase valitsuse juhtimisvõimetuse esimesed tulemused jõudsid neil päevil pensionäride rahakotti. Pidev ülekulutamine ei saagi mingil muul moel lõppeda.
Eile saime Maalehest lugeda, et oma tuhatkond pensionäri olid haaranud telefonitoru ja küsinud sotsiaalkindlustusametilt, miks nad harjumuspärasest vähem pensionit said. Kindlasti olid infotöötajad tublid ja andsid asjalikke vastuseid, aga kardetavasti ei jõudnud nad pensionite vähendamise juurpõhjuseni: selleks on keskvõimu süüdimatu ülekulutamine.
Eestis on praegu võimul sügavalt vasakpoolne n-ö Kolme sotsi koalitsioon, mille poliitikate teljeks on raha ümberjagamine, mitte juurde teenimine, nagu sotsidel ikka. Täpselt samasuguse hoiakuga on olnud õige mitu viimast valitsusliitu.
Selle kõigile kõige lubamise käigus on hakanud raha vaikselt otsa saama – näiteks on Eestis viimase viie aastaga tõusnud keskmine palk 40%, riigi tulud 50%, aga riigi kulud seevastu 60%. Päris kiiresti on kasvanud ka Eesti võlakoormus, tänavugi võtab riik 930 miljonit laenu juurde ja katab sellest jooksvaid kulusid.
Täpselt selle võlgu elamise, teenimata raha ette ära kulutamise pärast laekuski kontole vähem pensionit kui oodata võis. Uuest aastast tõusis mäletatavasti tulumaks, sinna see puuduolev raha läkski. Kõrgema tulumaksuga kogutud raha läheb aga otsejoones keskaparaadi igapäevakulude katmiseks, sest need kulud on tuludel nii kaugele eest ära jooksnud.
Ja ega asi sellega piirdu. Suvel tõuseb käibemaks, see teeb absoluutselt kogu elu kallimaks, toidust toasoojani. Järgmise aasta esimesest jaanuarist lisandub veel üks uus, kahe protsendi suurune tulumaks, ja see hakkab kehtima kohe esimest eurost, ilma igasuguse maksuvaba miinimumita. Ehk siis mõnikümmend eurot tuleb kindlasti juurde maksta.
Seda tuleval aastal lisanduvat maksu nimetatakse mäletatavasti „julgeolekumaksuks“. Üllas nimi on kahjuks võlts, kuivõrd julgeolekusse jõuab sel viisil lisaks kogutavast rahast üpris väike, 27%-suurune osa. Ülejäänud raha, mis kallima elu ja madalamate pensionite hinnaga kokku kogutakse, läheb lihtsalt jooksvateks kuludeks, kaob jälge jätmata.
Mida siis tegema peaks? Sellele on väga lihtne vastata – riik peab kulusid kokku hoidma, vähem vajalike teenuste pakkumisest loobuma, lõpetama lausaliste toetuste (need, mida saavad samas summas nii miljonärid kui tegelikud abivajajad) maksmise, siis pole vaja ka pensionite kallale minna. Praegu pole küll kahjuks näha, et nüüdsel valitsusel selleks riigimehelikkust jätkuks. Isegi vastupidi.
Üsna hirmutav on vaadata, millised kääriv laiuvad poliitikute lubaduste ja tegeliku elu vahel. Näiteks sotsid Tanel Kiik, Helmen Kütt, Heljo Pikhof on mitut puhku kinnitanud, et pensionite külmutamisest, veel vähem kärpimisest ei saa olla juttugi! Tegelikkus on kõnealuse trio lubadustega võrreldes täpselt vastupidine.
„Väga tähtis on teada, et pensione ei kärbita,“ kinnitas peaminister Kristen Michal veel mullu suvel. Päris kole mõelda, mis küsimustes nad veel lubadustega võrreldes risti vastupidi võivad käituda.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 09.01.2025: https://epl.delfi.ee/artikkel/120348713/jaan-uustalu-pensionarid-said-ehmatuse-osaliseks-valitsus-karpis-pensione-ja-karbib-varsti-jalle
