2026. aastast jõustub palkade läbipaistvuse direktiiv, mis toob kaasa hulga tarbetut paberimäärimist juba niigi ülereguleeritud töösuhetes.

2026. aastast kohalduv palkade läbipaistvuse direktiiv märgib päris suurt muutust tööturul. Edaspidi on töötajatel näiteks õigus nõuda teavet töötasutasemete kohta soo kaupa võrdväärsetel töökohtadel. Tööandjad peavad avalikustama kriteeriumid, mida kasutatakse töötasu, selle tasemete ja palgatõusu otsustamisel.

Ehkki palkade avalikustamisel on ka mõned positiivsed küljed, ei kaalu need praegu kahjuks üles asja nõrgemaid aspekte. Palkade avalikustamine võiks jääda töötaja ja tööandja vaheliseks kokkuleppeks.

Peamine probleem sellega ei puuduta üldse palkasid: ettevõtluse reguleerimine on Eestis juba niigi ülemäärane. Ajakohane on praegu keskenduda hoopis dereguleerimisele, mitte täiendavate suuniste andmisele. Praegu tuurivas käskude, keeldude ja tõusvate maksude kaoses ei ole vaja tööandjaid veel lisaks hammustada uute kohustustega. Palkade läbipaistvuse direktiiv aga seab alates saja töötajaga ettevõtetele täiendava aruandekohustuse. No milleks ometi?

Peamine positiivne külg palkade avalikustamisel on võimalus anda riigile teha teadmistepõhiseid otsuseid. Avalik palgainfo võib aidata luua täpsemaid majandus- ja tööturuanalüüse. Õnneks ei pea me muretsema – riigil on see info ju olemas. Maksuamet saab selle info anonümiseerida ja edastada ning teadmistepõhised otsused saavadki sündida.

Palkade avalikustamine ei peaks olema lahendatud riikliku sekkumisena ettevõtete sisemistesse otsustesse, mis võib piirata ettevõtete paindlikkust, samuti liigse reguleerimise kaudu vähendada majanduse dünaamikat.

On ka sisulisi argumente palkasid mitte avalikustada. See võib viia tähelepanu liigselt palgakeskseks ja fookuse kaugemale muudest tööga seotud väärtustest, nagu töökeskkond, paindlikkus ja karjäärivõimalused. Samuti soodustab see pingeid kollektiivides. Kui üks töötaja näeb, et tema kolleeg teenib temast rohkem, võib see tekitada sisemisi hõõrumisi, mis vähendavad meeskonnatunnet. Mõne inimese jaoks on palk isiklik teema, mida nad ei soovi jagada. Kohustuslik avaldamine võib tekitada ebamugavust.

Avalik palgainfo võib muuta tööturgu läbipaistvamaks, kuid samas suurendab see kindlasti pingeid ning bürokraatiat. Tasakaal selles aspektis eeldab, et nii valitsus, tööandjad kui ka töötajad teevad teadlikke kompromisse. Kui mingil põhjusel siiski otsustatakse palgad avalikustada, siis võiks keskenduda kõigepealt suurematele ettevõtetele ja avalikule sektorile, et vältida liigset reguleerimist.

Võimalik kompromiss võiks olla hoopis Soome mudel – maksude avalikustamine. See ei seaks kellelegi lisakoormust, kuid muudaks paljud kitsaskohad nähtavamaks.

Seega võiks valitsus pakkuda hoopis suuniseid, mitte jäikasid ettekirjutusi, lastes tööturul ise kohaneda ja minimaliseerida nii ülereguleerimisest tekkivaid riske. On oluline, et säiliks paindlikkus ning ettevõtted ja töötajad kohandaksid vabatahtlikult oma praktikaid läbipaistvama ja õiglasema turu suunas.

Olen väga selle vastu, et riik hakkaks kõiki palkasid jõuga avalikustama ja ettevõtjatele ettekirjutusi kehtestama. Palkade avalikustamine peaks olema iga ettevõtte juhtkonna otsus. Avalikud palgad võiks teoreetiliselt anda ka uute töötajate värbamisel teatava konkurentsieelise.

Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 08.01.2025: https://epl.delfi.ee/artikkel/120348411/henrik-aavik-palkade-vagisi-avalikustamine-on-ebavajalik-sekkumine-tooellu