Soomlased on käitunud nii, et eestlastel on lihtne võtta eeskuju. Vene varilaevanduse naftatanker Eagle S on kinni võetud ja käivitatud on uurimine.
Lisaks on «Helsingin Sanomate» vahendusel kirjeldatud üldjoontes Soome poliitilise juhtkonna ja erinevate ametkondade otsustusprotsessi, mille taga võib aimata kriisiõppustel sarnaste stsenaariumite läbimängimisest saadud vilumust. See on strateegiline kommunikatsioon, millega soomlased saadavad sõnumi, et nad ei kavatse istuda käed rüpes.
Hetkel on kogu tähelepanu keskendunud merealuse taristu kaitsele, aga on väga võimalik, et see on vale fookus.
Me tegelikult ei tea vastase kavatsust. Enamalt jaolt on vastase kavatsus tuletatud intsidendi võimalikest mõjudest, kuid mingit selget tõestust meil ei ole. Seega eksisteerib oht, et me tõlgendame vastast valesti ja omistame talle mõtteid, mis tulenevad rohkem meie hirmudest, kui nende tegelikust loogikast.
See sunnib valmistuma erinevateks stsenaariumiteks. Kõige olulisem eeldus on, et tõenäoliselt ei ole vastase eesmärk meretaristu lõhkumine, vaid meile teatud kahju põhjustamine nii, et vastasel oleks võimalik enda osalust varjata. Taristu lõhkumine on vaid üks meetoditest.
Antud eeldusel lähtub vastane asümmeetrilisest sõjapidamisest, mida Putin on Läänele ka lubanud. Meile tähendab see arusaamist, et kui venelaste tegelik eesmärk on Läänele probleemide tekitamine, siis ei pruugi nad piirduda kaablite lõhkumisega. Just siin peitub kogu probleemi teravik.
Saavutamaks oma efekti, et pea venelased taas ja taas merealuseid kaableid lõhkuma, vaid mingisugusel hetkel võivad nad lõhkuda ka muid energiataristu komponente. Kogu taristu 100-protsendiline kaitse on aga praktiliselt võimatu. Seejuures kehtib kuldne reegel, edukas kaitse peab alati võitma, aga ründaja peab edukas olema vaid ühe korra.
Asümmeetrilise sõjapidamise üks levinumatest reeglitest osutab samuti, et seni kuni tegelda ainult kaitsega, tõenäoliselt ei suudeta uusi rünnakuid ära hoida. Ainult kaitsele suunatud strateegia saab rajaneda eeldusel, et vastane jookseb oma ressurssidest tühjaks ja kaotab niimoodi oma ründepotentsiaali. See eeldus võib aga olla vale.
Võib-olla mitte parima võrdlusena tuletame meelde Iisraeli strateegiat, et kes küll lõi vastase rakettide vastu keerulise õhukaitse süsteemi, kuid mingil hetkel leiti, et tõhusam oleks mitte lihtsalt kaitsta, vaid purustada ründajate võimekus üleüldse neid rakette teele saata. Seetõttu on Iisrael pidanud viimase 15 aasta jooksul vähemalt viis sõda. Ma ei ole kindel, kas Iisrael on kõike õigesti teinud, kuid lühiajalises perspektiivis on nad objektiivselt võttes olnud edukad. Pikaajalises perspektiivis ei ole ka neil lahendust veel näha.
Maailma praktikas kasutatakse eduka kaitse saavutamiseks kombineeritud strateegiat, mille osaks on proaktiivne ründetegevus, mis võib samuti olla asümmeetriline. Näiteks laevaliikluse piiramisel oleks ka ründav tähendus. Selle näiteks on sanktsioonid Vene varilaevastiku vastu, mis loob vastasele dilemma, kus ta riskib oma laevade kaotamisega. Siin on vastuse loomisel selge põhimõte, mida ka meie kaitseväe juhid on pidevalt välja öelnud. Me peame tõstma rünnaku hinda vastase jaoks.
Ja nüüd jõuame kõige keerulisema punktini. Olukorras, kus Lääs on niigi vastandunud Venemaale, kehtestanud sanktsioone ja andnud sõjalist abi Ukrainale, on Läänel tegelikult väga vähe võimalusi mingit lisasundi rakendada, nii et ta tegelikult suudaks vältida otsest relvastatud konflikti.
Sisuliselt on Läänel laual kolm võimalust:
1. Kannatada ära valu ja loota, et sama valu on Venemaale lõpuks suurem (praegune strateegia).
2. Vastata Vene asümmeetrilisele tegevusele oma asümmeetrilise tegevusega. (Mingil määral seda tehakse, kuid esialgu marginaalselt Eesti ja Soome kontekstis. Saame ju aru, et Ukraina toetamine ja õnnetused kaablitega on tõenäoliselt üksteisega seotud.)
3. Riskides sõjaga, võtta vastu otsuseid, mis viivad otsesema vastasseisuni. (See on strateegia, mis Lääne jaoks eeldaks «tahte koalitsiooni» olemasolu, sest Eesti rammust jääb väheks. Samas on selle strateegia võimalikuks plussiks eeldus, et Venemaal tegelikult ei ole hetkel ressursse, et laiendada sõda Ukrainast väljapoole.)
Tõenäoliselt me valime veel lähima kahe kuu jooksul valdavalt esimese strateegia lootuses, et ka vastane tegelikult ei riski laiema eskalatsiooniga ja meil puudub tahe proaktiivsemaks hoiakuks. Mina pean praegust strateegiat ebapiisavaks.
Oluline on aga aru saada, et kuigi kogu tegevus kaablite kaitsel on vajalik, ei tohi me mingilgi hetkel arvata, et me sellega lahendame tegeliku probleemi. Tegelikult tuleb tõsta valmisolekut reageerimaks 360 kraadi rünnakutele energiataristu vastu kus iganes ja samal ajal arvestada võimalusega, et lähima poole aasta jooksul on võimalikud suuremad avariid ja/või energiahinna veelgi suurem tõus.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 28.12.2024: https://arvamus.postimees.ee/8162265/ilmar-raag-kaablirunnakud-voivad-meie-tahelapanu-hajutada-milleltki-suuremalt
