Asekantslerite ametikohti loovad ministrid kõnelevad sellest, et palgafond jääb samaks ja asekantslerite tõttu riigi kulu ei suurene. Huvitav, kas nad päriselt ei saagi aru, et kui ka otsest palgakulu kasvu pole, siis iga juurde loodav ametikoht on kulu, sest mida kõrgem ametikoht, seda suurem kulu.
On muidugi võimalik, et saavad aru küll, ent valetavad teadlikult. Igal juhul koosneb see lisanduv kulu kahest osast. Kõigepealt on asekantsler on valdkonna tippjuht, kes vajab poliitika kujundamiseks teatud valdkonnas oma meeskonda, peale selle on tema tööriistakast täis vahendeid, mis kipuvad bürokraatiat ja reegleid juurde looma, ning see tähendab alati lisanduvat kulu.
See toob kaasa ajakulu, rahalist kulu neile, kes sellest poliitika kujundamisest tulenevate tagajärgedega kokku puutuvad, olgu siis avaliku sektori põllupealne täitevvõim, ettevõtjad või tavalised inimesed. Kulu maksavad kinni kõik maksumaksjad. Asekantsler ei istu ju osakonnajuhtidest tühjaks jäävas kabinetis arvuti ees ilma meeskonnata ja midagi tegemata. Nii pea, kui ta tööle hakkab, kaasneb ka kulu.
Juhtimise seisukohalt on päris üllatav ka argument, et osakonnajuhte jääb vähemaks. Kui nii, siis kas tõesti loob riik tippjuhi ametikoha talle meeskonda ja ülesandeid andmata, rakendades ta hoopis operatiivsele juhtimistööle, mitte tippjuhile kohasele poliitika kujundamisele.
Bürokraatia loob bürokraatiat, sest iga ametikoht tegeleb instinktiivselt enese eksistentsi õigustamisega. See on inimlik ja seepärast ei saa loota, et avalik sektor ise ennast koomale tõmbab, selleks ongi vaja poliitilisi otsuseid.
Riik kärpis laste ja perede heaolu edendamiseks mõeldud toetust
Ainus viis bürokraatiat koomale tõmmata, on vähendada neid ametikohti, mis olemuslikult bürokraatiat juurde toodavad. Need on keskaparaadi ametikohad, asekantslerid sealhulgas. Nende lisamine tähendab kindlat bürokraatia kasvu.
Muidugi peab olema võimalik näiteks teatud poliitika või teemade fookusesse seadmiseks uusi asekantslerikohti luua. Selle sammu eeltingimus oleks praegustes demograafia ja majanduse tingimustes vähemalt kahe asekantsleri koha kaotamine selles valdkonnas, ministeeriumis. Võimalik on ka teatud ametite või asutuste täielik ümberstruktureerimine.
Väike mõttemäng: kui loodaks statistika asekantsleri ametikoht, kelle ülesanne on kujundada andmepoliitikat Eestis, rakendada maailma parimate tehnoloogiate abil andmete kogumise, selle analüüs ning omakorda selle kättesaadavaks tegemine teadlastele, ettevõtjatele ja riigijuhtidele, siis võiks see olla üks väärt otsus, eeldusel, et statistikaamet praegusel kujul oma mitmesaja töötajaga kaotatakse.
Eesti majandus on ülikeerulises seisus ja ükskõik kui palju ei hüüa, et kohe hakkab paremaks minema, on prognoosid endiselt kehvad. Luua selles olukorras, riigi kasvavate kulude hinnaga uusi kõrgeid ametikohti on vastutustundetu. Signaal, mis saadetakse inimestele, kes uuel aastal saavad kaela kümme uut maksu või maksutõusu, kelle kindlustunne tuleviku ees on häirivalt madal, väljendab igasuguse empaatiavõime puudumist riigijuhtide poolt.
See samm tõendab, et valitsus ei saa aru, et meie probleem peitub ülekulutamises, tõsiasjas, et meie palgad on kasvanud viimase viie aasta jooksul 40 protsenti, riigi tulud 50 protsenti ja kulud 60 protsenti. See on pusa, mis on vaja julgete otsustega lahti harutada. Selleks on vaja julgust riigi prioriteetide lisamise kõrval neid ka maha võtta, vähendada riiklikke teenuseid ja valdkondades, kus riik toimetab, riigi funktsioone kaasajastada.
Tõsi, oma pikaajalisele kogemusele toetudes pean tõdema, et see üks nüüdisaja poliitikute kõige nõrgemaid kohti. Neid, kes oma prioriteete seavad, kohtab ikka, aga vastuseks küsimusele, et mis siis ei ole enam prioriteet, kõlab tavaliselt, et eks selle võib asutuse juht ise otsustada. Seega sõltub iga avaliku sektori juhi iseenda moraalikompassist see, mille arvelt ta uusi prioriteete ellu hakkab viima, sest poliitilist julgust ja võimekust selleks kohtab harva.
Poliitilise julguse ja juhtimisvõimekuse puudumine viibki meid selleni, et pikk vaade Eesti arengule sisuliselt puudub, mille tõestuseks on ka loodavad asekantslerikohad. Selle suundumuse suurim oht on asjaolu, et nii jätkates juhib riiki lõpuks demokraatlikult valitud poliitikute asemel ametkondliku ametiühingu moodi ametnike klass. See on ühtaegu nii arengut pärssiv kui ka pikas perspektiivis ohtlik suund.
Kui mõelda nii, et Eesti riigijuhtimise eesmärk peaks olema viia kõikide meie majapidamiste netoväärtus ühe inimpõlve jooksul Taani ja Soome vahele, luues seega kõikidele jõukama elu, siis oleks otsused sootuks teistsugused. Need arvestaksid maailmas toimuva parempöörde ja meeletute tehnoloogiliste võimalustega.
Asekantslerite ametikohtade loomine on märk, et parteikongressidel ja programmides võivad ju parlamendierakonnad rääkida pikkadest plaanidest, kärbetest ja bürokraatia vähendamisest, aga reaalsed otsused on risti vastupidised. Ise otsustamise, vabaduse ja paindlikkuse asemel on tsentraliseeritud poliitikakujundamine koos selle juurde kuuluva rohke bürokraatiaga.
Nii nagu kasvavad üle poole miljardi järgmisel aastal riigi kulud, suureneb kõrgete ametikohtade loomisega kaasnev bürokraatia ja reguleeritus ning pikka vaadet Eestile, mis päriselt viiks meid jõukate riikide hulka ja teeks tulevase põlve elu paremaks, ei paista endiselt kuskilt.
Arvamuslugu ilmus ERR-is 27.12.2024: https://www.err.ee/1609561147/lavly-perling-valitsus-ei-saa-aru-et-meie-probleem-peitub-ulekulutamises
