Antud memo täiendab neljapäeval toimunud valitsuse pressikonverentsi mõttekoja «Hundid, karud ja siilike» analüüsiga (Ilmar Raagi huumor – toim.). Olukorras, kus intsidendi detailid on veel uurimisel, saame me rääkida eelkõige kontekstist ja seejärel praegustest tegevusvariantidest.
Vahetu konteksti moodustavad alates möödunud aasta oktoobris sisuliselt ühe aasta jooksul toimunud kolm intsidenti Läänemere merealuste kaablitega, mis väga tõenäoliselt lõhuti Hiina ja/või VF proxy (isik või organisatsioon, kes on volitatud tegutsema kellegi teise nimel – toim.) laevadega. Meil ei ole 100% kinnitust vaenuliku kavatsuse kohta, kuid intsidentide arv osutab praeguseks hetkeks mustrile, kus vaenuliku kavatsuse võimalust ei ole enam võimalik välistada.
Laiem kontekst on spekulatiivne. See tähendab, et mul puudub vahetu tõestus, kuid vähemalt Eesti julgeolekuasutuste jaoks on tegemist tuttava stsenaariumiga, kus erinevaid ründeid meie elutähtsa taristu vastu on rutiinselt läbi mängitud viimase 20 aasta jooksul. (Seega võin kinnitada, et ka minu teada reaalse elektrivarustuse häireteni ei jõuta ainult Estlingi ärakukkumise tagajärjel. Kahju kantakse küll ja lisaks tõstatub küsimus jätkurünnakute ohust.) See kõik ei ole riigisaladus, kuna ka mitmed rahvusvahelised mõttekojad on avaldanud stsenaariume, kus on osutatud, et VF on vähemalt Vene-Ukraina 2005.-2006. aasta gaasikonfliktist saadik käsitlenud energiapoliitikat ühe oma relvana.
Vaatleme võrdluseks viimast eskalatsiooni Ukrainas, mis väga oluliselt vastas analüütikute prognoosidele kriiside eskalatsioonist. 2020. aastal sai Kremlis Ukraina asjade kuraatoriks endine GRU ohvitser ja «hübriidsõja veteran» Dmitri Kozak. Märtsis-aprillis 2021. aastal toimus esimene Vene vägede koondamine Ukraina piiride vahetuse naabrusse. Väidetavalt ei olnud sel hetkel veel valmis operatsiooniplaan hilisemaks «sõjaliseks erioperatsiooniks». Sellega alustati alles paar kuud hiljem juunis 2021. Juhtasutuseks määrati mitte VF Kindralstaap, vaid FSB, millel oli juba selleks ajaks Ukrainas ulatuslik agentuur. FSB 5. teenistuse all oli Ukrainaga tegeleva 9. direktoraadi personali suurendatud 20 inimeselt umbes 200-ni. Tagantjärele võib seda lugeda üheks indikaatoriks.
Ukraina sõja esialgne plaan teatavasti ei näinud ette pikemat konventsionaalset sõda, vaid pigem Ukrainas FSB orkestreeritud kriisi ärakasutamist Vene agentuuri poolt. VF regulaararmee roll pidi sarnanema Krimmi ülevõtmise stsenaariumile, kus ainuüksi suure sõjalise jõu kohalolek oleks heidutanud igasugust vastupanu.
Esialgne FSB plaan nägi ette pikemat ja põhjalikumat Ukraina hübriidset sisekriisi provotseerimist. Näiteks osutasid Ukraina eriteenistused, et VF tõstis kunstlikult energiahindu Ukrainale juba 2021. aasta sügisel. See ei olnud eriti keeruline, sest Ukraina sõltus 60% ulatuses Vene gaasist ja naftast. Samal ajal jätkus ka Euroopale Gazpromi hindade tõus. Niisamuti sai Ukraina luurele teatavaks, et venelased olid teinud avaliku arvamuse küsitlusi, et tuvastada teemasid, mis võiksid tekitada Ukrainas sisemisi rahutusi. Elektri ja kütuse hinnad olid üks neist. Seejärel täheldati juhtumeid, kus Ukraina väikeettevõtete omanikke ja vene taustaga MTÜ-sid julgustati avaldama rahulolematust Ukraina valitsuse poliitikaga energiahindade ohjeldamisel. Pange tähele, see kõik oli FSB 5. teenistuses loodud plaani osa.
Märgiline oli ka jaanuaris 2022 Ukraina endise politseipolkovniku Juri Golubani vahistamine. SBU süüdistas teda LNR/FSB kasuks töötamises ja Ukrainas «vale lipu» all toimuvate rahutuste organiseerimises. FSB agendina oli selle polkovniku ülesandeks kokku klopsida paremäärmusliku sümboolikaga kaklushimulisi punte, mis oleksid väikese märuliga toitnud Moskva narratiivi sellest, kuidas Kiievi hunta ei soovi või ei suuda ohjeldada kohalikke natse.
Nende tegevusliinide puhul on tänaseks tõestatud vene eriteenistuste vaenulik kavatsus. Samas on oluline, et tegelikult ei andnud need hübriidoperatsioonid soovitud tulemust, sest erioperatsiooni alguse hetkeks ei olnud ukraina ühiskond sugugi «piisavalt» vihane oma valitsuse suhtes.
Hoolimata sellest, et ka Kremlis saadi aru oma FSB vigadest «sõjalise erioperatsiooni» planeerimisel, ei visatud kõiki instrumente üle parda. Juba sügisel 2022 lootis Kreml, et Lääne sanktsioonid Vene energiamajanduse vastu tekitavad ka Läänes probleeme. Osaliselt nii see ka juhtus, sest Saksamaa praegust nõrka majandust seletatakse muuhulgas energiahindade kallinemisega, mis ei võimalda senisel majandusmudelil jätkuda.
Venelaste vaates ei ole aga need majanduslikud probleemid avaldanud Saksa sisepoliitikale piisavalt kiiret mõju, et leevendada Vene majandusele kehtestatud sanktsioone ja lõpetada abi Ukrainale. Mina pean tõenäoliseks, et Vene eriteenistustel on olnud kontakte opositsiooniliste Saksa vasaku- ja parema tiiva poliitikutega, et anda neile tulevaste gaasi ja nafta tehinguteks juba ette soodustusi.
Kui me lähtume hüpoteesist, et praeguste kaabli intsidentide taga on VF vaenulik kavatsus, siis vastab see mitmele hübriidsõja tunnusele. Kõigepealt eeldus, et Venemaal ei ole praegu ressursse, tingib vajaduse vältida Läänega otsest relvastatud konflikti. Samas on VF-il vaja Läänt kiiresti mõjutada. See tähendab hübriidrünnakuid, mille puhul on võimalik eitada oma osalust, et vähendada otsese eskalatsiooni riski. Seega tuleb rünnakud soovituslikult läbi viia proxy jõududega ja varjatult.
Energiataristu vastu suunatud sabotaaž kannab kahte vahetut eesmärki – esmalt tõsta energiahindu, tekitada ühiskonnas soojusega seotud ärevust ja seejärel eeldada, et see kõik vormub poliitiliseks kriisiks, mis halvab senised venevastased poliitilised jõud.
Eesti ja Soome ette on pandud dilemma:
1) Kui piirduda ainult kommunikatsiooniga (näiteks kutsume kokku NATO konsultatsioonid, EL avaldab pahameelt jne), siis on tõenäoline, et taolised rünnakud jätkuvad ja võivad teoreetiliselt ühel hetkel kaasa tuua ka tõsisemaid probleeme energiavarustuses.
Või
2) Kui aga rakendada konkreetsemaid sunnimeetmeid mereliikluses, võib see kaasa tuua olulisema (esialgu mittesõjalise) eskalatsiooni NATO ja Venemaa vahel.
Mida venelased praegu vahetult võiksid tahta? Venelaste vahetu eesmärk seisneb soovis sundida Lääne riike (Eesti ja Soome suu läbi) läbirääkimistele, kus venelased loomulikult eitaksid igasugust osalust neis intsidentides, kuid annaksid mõista, et nad on mingil moel võimelised osalema protsessides, kus rünnakud katkeksid. Vastutasuks tahaksid nad näiteks Eesti või Soome venesuunalise poliitika muutmist. Orbán oleks ju heaks eeskujuks. (See on siinkohal puhas kirjanduslik spekulatsioon.)
Eesti ja Soome jaoks on järgneva protsessi raskuskeskmes küsimus liitlaste kaasamisest. Kõik neljapäevasel pressikonverentsil väljaöeldud seisukohad tähendavad konsultatsioone, ilma et kiired teod kohe toimuksid. Eesti ja Soome aga ei saa täiesti iseseisvalt lubada, et nad piltlikult öeldes lasevad iga laeva põhja, mis on järjekordselt oma ankru unustanud kuhugi Soome lahe põhja. Karmimad otsused vajaksid põhiliste sõjaliste liitlaste nõusolekut, sest meie otsused võivad tekitada olukorra, kus ka liitlased on potentsiaalselt sunnitud kasutama sõjalist jõudu.
Siinkohal on lisaks energiale meie ees veel üks teine oluline võimalik raske dilemma. Ka seda on kardetud erinevates kriisisimulatsioonides väga pikka aega. Nimelt on alati arvatud, et kui venelased suudavad hübriidrünnakuga kujundada olukorra, mida NATO partnerid hindavad erinevalt, siis võib see süvendada poliitilist lõhet NATO sees. See aga vähendaks NATO suutlikkust terve blokina reageerida mõne liikmesriigi toetuseks.
Juhul kui aga NATO riskiks tugevama reaktsiooniga, siis VF tõenäoliselt tõmbuks tagasi, sest hetkel ei ole nad tõesti valmis laiemaks sõjaliseks konfliktiks.
Hinnang peab vastama küsimusele, mis saab edasi.
Kõige tõenäolisem on, et VF ei otsi pikemat konflikti Läänega, vaid Ukraina sõja kontekstis soovib ta mudida russofoobseid Põhjala riike vastuvõtlikumaks Venemaa ettepanekutele tulevaste rahuläbirääkimiste raames. Mis omakorda näitab, et VF ei ole sugugi veendunud, et senine tegevus rahuläbirääkimiste suunas oleks piisav VF eesmärkide saavutamiseks.
Tuleb jälgida järgnevaid indikaatoreid:
Kas Lääs suudab lähima kuu aja jooksul välja tulla mõne «hard core» (karmikoelise – toim.) otsusega, mis ka päriselt ähvardaks Venemaad ja tema liitlasi mingi kahjuga, kui nad taas proovivad taolist rünnakut? Tänase seisuga ei ole veel otsustatud, milline on taoline heidutus. Me ju näeme, et Ukraina elektritaristu ründamisele vastatakse täiendavate sanktsioonidega ja teatud lääne relvasid puudutavate piirangute leevendamisega. Seni ei ole need mõju avaldanud. Seega on täna vähemalt kuni tulevaste Ukraina rahuläbirääkimiste alguseni võimalik, et taolised ründed korduvad.
Kas VF organiseerib mõne järgmise taolise rünnaku, et teha Läänemere riikidele ka tegelikult haiget? Praegused rünnakud on kogu oma vastikuses siiski vaid justkui «kalastamine» või hoiatamine. Praegu me näeme, et teatud riskid on tõusnud, kuid meil puudub selge arusaamine VF eesmärkidest.
Kas Eesti või Soome avaldavad valitsuste tasandil mingeid seisukohti, mis erineksid NATO või EL ühistest seisukohtadest? See oleks halb areng.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 26.12.2024: https://arvamus.postimees.ee/8161340/ilmar-raag-eesti-ja-soome-valikutest-kuidas-vastata-laanemerel-venemaale
