Täitsa kindel on, et mida kauem katkiste hammaste ravimist edasi lükata, seda valusam see ravi pärast tuleb. See tõdemus kehtib ka riigi rahanduses. Eesti on praegu nagu lagunevate hammastega aravereline patsient, kes valusaid otsuseid muudkui edasi lükkab ja järjepidevalt valu kannatab, sel moel kunagi vältimatult järgnevat ravikuuri muudkui mahukamaks ja valusamaks muutes. See ei ole mõistlik käitumine. Meil on aga võimalik teiste vigadest õppida ning väga heaks eeskujuks passib siin Argentiina.
Esmalt tuleb vaadata ajalukku. Argentiina oli 100 aastat tagasi majanduslikult edukas, kuuludes nn maailma rikkaimate riikide sekka. Elu õitses, tulevik tundus helge. Majandusedust annab aimu asjaolu, et kui Londoni luksuskaubamaja Harrods plaanis vahetult enne Esimest maailmasõda avada oma esimest välisfiliaali, olid valikus New York ja Buenos Aires. Harrods valis Argentiina pealinna.
Pärast Teist maailmasõda sattus Argentiina aga suurtesse raskustesse. Peamine põhjus selle taga oli pikka aega kestnud populism valitsemises, kõigile kõige lubamine ja lodev riigirahandus. Kas see kõlab juba kuidagi tuttavalt? Argentiinas olid toona vahendumisi võimul sõjaväehuntad ja rahva lemmikud. Tollest perioodist on säilinud isegi populistlikku valitsemisviisi tähistav väljend „peronism“, Argentiina mitmekordse riigipea ja tähelepanuväärse populisti Juan Peroni järgi.
Peronism on omaette unikaalne nähtus, ei vasak- ega parempoolne poliitika. Peronistide kõige olulisem omadus oli arvamus, et lihtsad majandustõed nende jaoks ei kehti. Seda arvamust rakendati mõistagi ka praktikas, kulutades põhimõttekindlalt alati rohkem raha, kui teenida suudeti.
Edasi läks nii, et pärast Teist maailmasõda võimule tulnud peronistid panid riigi päris korraliku valuutareservi paari aastaga huugama, hiljem jätkati ohjeldamatut võlgu elamist. Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata, eelmise sajandi esimene n-ö riiklik pankrot või siis võimetus võetud laene teenindada tuli juba 1951. aastal. See ei jäänud mõistagi viimaseks, ainuüksi sel sajandil on riik kolm korda (!) pankrotti läinud.
Ehk siis – Argentiina on ainus riik maailmas, kes on n-ö moodsal ajal kukkunud välja rikaste riikide grupist ja maandunud keskmise sissetulekuga riikide sekka. Justkui ühe ajastu lõpu märgina sulges ka Harrodsi kaubamaja 1998. aastal oma Buenos Airese poe uksed.
Kas Eesti on samal teel kui Argentiina? See küsimus tundub vahest naeruväärne, aga vaatame lähemalt. Viimase viie aastaga on Eesti rahanduslik olukord järjest halvenenud, hinnad on muudkui tõusnud, palgad ka, aga aeglasemalt. Kõige kiiremini on aga – täpselt nagu Argentinas – kerkinud riigi kulutused.
Täpsemalt – keskmine palk on viie aastaga tõusnud 40%, riigi tulud on tõusnud 50%, aga riigi kulud on sama ajaga kerkinud 60%. Eesti praegune valitsus lähtub samast printsiibist, mida pidasid au sees peronistid – rohkem laenu, kõrgemad maksud.
Meie majandus aga kiratseb, osati selle tõttu, et Eestis toodetud elekter on viimase paari valitsuse juhtimisvõimetuse ja kehva töö tõttu täna kaks korda kallim kui näiteks Soomes. Eesti inflatsioon on küll mõneti madalam kui hiilgeaegade Argentiinas, kuid naabritega võrreldes ikkagi väga kõrge. Majanduslangus kestab aga juba mitmendat aastat. Ühesõnaga, tänapäeva Eestil ja mõne aasta tagusel Argentiinal on kõvasti kokkupuutepunkte, küsimus on ainult skaalas.
Argentiina valijad ilmselt said aga viimaks aru, et kõigile kõigi hüvede lubamine, riigi kulutustega majanduse võimekusel eest ära kappamine, kergekäeline laenamine ja intresside uute laenudega tasumine viibki ainult regulaarsete riiklike pankrottideni. Lubadused jäid täitmata ja sellel olid tagajärjed: aasta eest valiti Argentiina presidendiks radikaalne libertaan Javier Milei.
Muutus on olnud suur. Vähem kui aastaga on vähendatud riigisektorist töötajaid 30 000 võrra, riigieelarvet on kärbitud aastaga 31 protsendi jagu. Kaheksateistkümnest kunagisest ministeeriumist on alles kaheksa, ülejäänud saadeti laiali. Inflatsioon on kontrolli all ja riigieelarve peaaegu plussis.
Radikaalne majanduspoliitika on olnud raske, hulk inimesi on oma elujärjes kaotanud. Milei on aga siiani tegus ja jätkab Argentiina riigisektori reformimist. On suhteliselt üllatav, et tema populaarsus rahva seas püsib ja on isegi kasvanud.
Ilmselt näitab see, kui halb olukord Argentiinas oli ja kui suur oli inimeste soov seda olukorda muuta. Muidugi, midagi ei ole Argentiinas veel lõplikult lahenenud, tagasilööke võib tulla ja ilmselt tulebki. Milei tunnistus, et tema „põlgus riigiaparaadi vastu on piiritu“, viib uue ja õitsva, stabiilse riigini, on kahtlemata küsimärgi all.
Eestil, eriti meie ametnikkonnal, on aga Argentiina kogemusest aga nii mõndagi kõrva taha panna. Esiteks, seal toimunu oli revolutsiooni tee. Revolutsioon ei ole mugav ega mõnus mitte kellelegi, selgesti on riigi rahanduse juures eelistatavam tee hoopis evolutsioon, pidev areng efektiivsema riigijuhtimise suunas. See tähendab, et iga riigiametniku esimene mõte hommikul ärgates peaks olema – kuidas teha oma tööd efektiivsemalt, vähema kuluga?
Kas maksumaksja raha ikka kasutatakse parimal võimalikul viisil, kas maksud on ikka võimalikult madalad? Kui need küsimused ametnikkonnal meelest lähevad, võib kergesti juhtuda, et Eestiski tuleb võimule kohalik Milei, kes hakkab joonlaua abiga ministeeriumi sulgema, teenuseid kärpima – revolutsiooni tegema, mille käigus on samal ametnikkonnal valus ja paha.
Praegu pole küll kuskilt näha, et Eesti ametnikkond end selliste küsimustega vaevaks, riigi kulud kasvavad igal aastal hirmsa hooga. Isegi siis, kui lubatakse „jõhkralt kärpida“, kulutab Eesti keskvõim tegelikult 2025. aastal 617 miljonit rohkem kui 2024. aastal. Samal ajal tõstetakse makse ja võetakse 930 miljonit laenu ka.
Selline riigijuhtimise kvaliteet on kahjuks täiesti võrreldav pankrottides viselnud Argentiinaga.
Meil peame endalt päriselt küsima: kas Eestiski on võimalik Argentiina stiilis inflatsioon – tipus 290% aastas – ja riigi pankrot iga mõnekümne aasta tagant? Kahjuks tuleb vastata, et praeguse valitsuse kursil jätkates on küll võimalik. Majandusseadused kehtivad ka meile.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 25.12.2024: https://epl.delfi.ee/artikkel/120345510/jaan-uustalu-eesti-ja-argentiina-on-kohedusttekitavalt-sarnasel-kursil-uksnes-sel-sajandil-on-argentiina-kolm-korda-pankrotti-lainud
