Muutused on õhus. Maailm on pöördumas taas paremale: suuremate vabaduste, madalamate maksude ja vähema riigi sekkumise suunas. Eestil on sellest ainult võita.
Eesti tänane vabadus, edu ja jõukus põhinevad suuresti asjaolul, et eelmise sajandi viimastel kümnenditel olime esimeste seas, kes suured muutused teoks tegid. Meie riigijuhid ei kõhelnud püüdlemast vabaduse kui inimeste, majanduse ja riigi vaates suurima väärtuse poole. See oli justkui lainele hüppamine ja selle turjal naabritest kiiremini majandusliku ja sotsiaalse edu saavutamine oma inimeste, siinse väikese Eesti ühiskonna jaoks.
Praegu on maailm taas pöördepunktis. Põlvkonna jagu aega on möödas ja Eesti võimalus on taas olla laineharjal, olla suurte muutuste tegemisel esimeste seas, olla naabritest ees ja võtta konkurentsieelis, teha ära parempööre. Paegusteö juhtidel ei näi aga jätkuvat ilmselt ei julgust ega võimekust olla esimeste seas. Maailm pöördub aga sellest hoolimata.
Meie võimalus on teha vaid otsused, kas selles suures muutumises, kus toimumas on tagasipöördumine suuremate vabaduste suunas, oleme meie taaskord võitjate hulgas või jääme kiduvaks ääremaaks Euroopa serval, uppudes regulatsioonide, riigiusu ja ametnike ametiühingute sohu.
Tsükliline pole pelgalt majandus. Ühiskonnad tervikuna liiguvad pendlina paremalt vasakule ja siis jälle tagasi. 1980. aastate vabaduse laine andis võimaluse paljudele toona sündinud või vabanenud riikidele. Neid, kes valisid demokraatia, vaba turumajanduse ja õigusriigi tee, saatis edu. Eesti oli üks nendest ja riigi areng toonases ajas oli peadpööritav, väljendus nii meie inimeste jõukuse kasvus, rahulolus ja usus paremasse tulevikku.
Millal pendel aeglustus, seda me ilmselt ei märganudki. Seisma jäi ta aga keset üleilmset finantskriisi nullindate lõpupoole. Mõjukad finantsasutused maailmas kukkusid kokku, majandust tabas kriis. Seda lahendama asudes hakati tasapisi vabadustes järele andma. Rahatrükk, karmimad regulatsioonid, riigiusk. Kusjuures majandusvabaduse piiramine tõi paratamatult kaasa ka ülejäänute vabaduste vähenemise.
Levima hakkas mõtteviis, et mitte ainult majanduses, aga ka inimeste isikuvabaduste osas suudavad riiklikud regulatsioonid ja ametnikud lahendada probleeme paremini kui inimesed ise. Kui siia juurde lisada EL regulatsioonide tootmise „võimekus“, tuleb tõdeda, et õigusriigist on nüüdseks saamas kafkalik normide rägastik, kus vähe on neid, kes oma valdkonnagi seadusandlust täielikult tajuks, teaks ja mõistaks.
Perioodi ülemaailmsest majanduskrahhist tänapäevani iseloomustavad suured kriisid. Alguses finantskriis, hiljem pandeemia, siis Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu. Ühiskonnad on rahulolematud. Maailm on igatahes pöördumas tagasi paremale, sinna, kus regulatsioonide ja riikliku sekkumise asemel usutakse taas inimesse ja vabadusse.
Põhjamaad liiguvad riik-riigi järel vasakult tagasi paremale. Meie põhjanaaber nägi, mida teeb laenuraha eest toetuste jagamine riigi võlakoormusega ning on tagasi paremal suunal.
Saksamaa, Euroopa suur majandus on tagasi astunud ja taandumas suurtest vasakotsustest, mis puudutavad riigi sekkumist energiatootmisesse, tööstusesse, toetustesse. Kogu maailm jälgib USA-s toimuvat – kas tõesti on jõulise sekkumisega võimalik bürokraatiat ohjata ja ametühingulikule ametkonnale vastu hakata, seda oluliselt vähendada? Kui kärpimine õnnestub – ja pole kahtlust, et mingi tulemuse see annab – kutsub see esile suurema laine. Siin on Eestil võimalus. Meie väiksust ja paindlikkust ja ka veel teatud tehnoloogilise võimekuse eeliseid silmas pidades on võimalik võtta ja olla esimene kaasaaegsete lahenduste elluviimisel bürokraatia vastu, inimeste vabaduste poolt.
Selleks tuleb rakendada ühelt poolt inimeste ürgset soovi olla vaba, teisalt nüüdismaailma tehnoloogiaid, ning muuta Eesti taas võitjaks. Tõsi, see eeldab, et me võtame initsiatiivi ja viime need muutused ellu. See tähendab päriselt teatud arvu bürokraatlikke normide kohest tühistamist, avaliku sektori asjaajamise jälgimise võimekust, oluliselt vähem keskaparaadi ametnikke ja selle kõige juures juhtimisvõimekust, millega nõutakse igalt avalikult teenistujalt näoga inimese suunas tegutsemist, olemise asemel tulemusi ning ametnike ja bürokraatia asemel maailma kõige ägedama tehnoloogia kasutusele võtmist.
Selle kõige eeldus omakorda on poliitilise juhtimise tase, kus mõistetakse maailmas toimuvat ja seda, et taas võetakse suund kasvu teele, sest ainult kasv loob inimestele parema tuleviku ja suurema heaolu.
Kui see kõik ka tundub kuidagi üldine ja kauge, siis õige konkreetseks muutub parempööre siis, kui mõelda, et juba vähem kui aasta pärast on kohalikud valimised. Parempööre saab alata kodukohast – linnast ja vallast, mis on vaba, kus raha on sildita ja juhtimine lähtub oma inimeste heaolust, mitte riiklikust sekkumisest. Parempööre tähendab julgeid otsused haldusreformi lõpuleviimiseks, ambitsiooni töökohtade loomisel ja investeeringute meelitamisel kõikidesse Eesti piirkondadesse.
Nii nagu põlvkonna jagu tagasi olid meie tugevusteks parempoolsed majandusreformid, kus au sees oli omanik ja inimese enese otsustusõigus, õigusriik ja mentaliteedi muutus, oleme ajaspiraalis seal tagasi – vajame taas pööret paremale.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 21.12.2024: https://epl.delfi.ee/artikkel/120345106/poliitkolumn-lavly-perling-on-aeg-parempoordeks
