Kunstiakadeemia juhtum on näide sellest, kuidas islamiriikidest imporditud juutide vastane viha äärmusvasakpoolsete seas kasvupinna leiab ja lõpuks terveid institutsioone üle võtab. On viimane aeg Eesti ühiskonnas avalikult ja põhjalikult see teema läbi valgustada ning arutada.
Aeg on ka koguda ning avalikult käsitleda neid juhtumeid, kus ülesköetud tudengid on ahistanud ja rünnanud juudi päritolu inimesi. Nii kaastudengeid kui inimesi tänavalt. Jutte liigub, aga paistab, et Eesti ajakirjanikud pole sellega veel piisavalt tegelenud.
Juhtumeid vaikitakse maha selle pärast, et on hirm. Hirm selle ees, et Eesti ühiskond alates politseist kuni kõrgkoolide rektoriteni ei kaitse ohvreid ning järgneb hoopis äärmusorganisatsioonide kättemaks.
Loomulikult on poliitilisel eliidil vastutus. Kuidas ikkagi juhtus, et 7. oktoobri terrorirünnakute järel Stenbocki maja kaastundeavaldusena Iisraeli värvidesse ei valgustatud, kuigi säärane tava on olnud? Hääletustest ÜROs on juba palju räägitud.
Meil on vaja aru saada, milline on häälekatele äärmuslastele alistumise käik. Kunstiakadeemia ei ole ju ainuke «akadeemilise juudiviha» näide Tallinnas. Konkreetne otsus jätta ära Iisraelist pärit Jonathan Ventura töötoa teine osa jõudis lihtsalt tänu ajakirjanik Kaur Maranile avalikkuse ette.
Rektor Mart Kalm ütles esmaspäeval Eesti Ekspressi ajakirjanikule, et «on ju selge, et juhtkond peab tajuma meeleolusid». Mis meeleolud need siis täpselt on? Kellel? Kas õppurid tulid nõudma, et juudist professori esinemine ära keelataks? Võib-olla õppejõud? Äkki keegi kirjutas kaebekirju? Kuidas otsustamine käis?
Nii kunstiakadeemia kui teiste õppeasutuste kohta tahaks teada sedagi, kui palju on vastu võetud Katari, Iraani ja teiste poliitilise islami levitamisega tegelevate riikide raha.
Kunstiakadeemia on nüüdseks teatanud, et kaalub «laiapõhjalise haridus- ja teadusministeeriumit ning välisministeeriumit kaasava töörühma kokku kutsumist, kellega kriisikolletega seotud rahvusvahelise õppe väljakutseid arutada». Pole paha kirjutada PR-kriisi lahendamiseks mõeldud pressiteatesse sõnad «kaalub» ja «töörühm».
Juhtunu avalikku pulkadeks võtmist see aga päris kindlasti ei asenda. Komisjonide veskikivid jahvatavad aeglaselt. Tihtipeale, olgem ausad, tehakse komisjone selleks, et lihtsalt avalikku pahameelt leevendada – sõnavõtjad rahunevad, unustavad, uued uudised tulevad peale.
Seda lihtsalt ei tohi lasta juhtuda. Kõigi meie pärast. Totalitaarsed ideoloogiad tahavad loomulikult euroopalikku ühiskonda allutada. Kuna mitmel pool Euroopas juba möllavadki tänavatel islamiäärmuslased käsikäes äärmusvasakpoolsete politrukkidega, on mugav viidata, et «enamik kunstiülikoole Euroopas on teinud sama». Kuna nemad seal (otsustajad) on mugavad ja/või kardavad, siis oleme meie samuti?
Euroopa vasakpoolsete seas on antisemitismil sügavad juured. Kuna pärast teist maailmasõda enam ei sobinud otse rahvuse kohta midagi öelda, siis kanaliseerus see Iisraeli riigi süüdistamisse sõltumata sellest, mida see riik tegelikult tegi või tegemata jättis. Kui ma oleks eile sündinud, siis ma võib-olla isegi usuks midagi sellist, et tegemist on valdavalt kriitikaga konkreetselt Netanyahu valitsuse tegevuse vastu.
Kui aga vaadata, mida on läbi aastakümnete rääkinud paljud 1960ndate põlvkonna vasakintellektuaalid ja -poliitikud, siis pole erilist vahet, kas Iisrael sõlmib Oslos leppeid või kaitseb ennast jõuga – suhtumine on ikka sama. Nüüd on neile lisandunud uued «valgustatud akadeemia vaibidega» purupunased antisemiidid.
Nad ei saa aru, et Golda Meiri kuulus lause ongi tõsi: «Kui araablased paneksid täna relvad maha, siis poleks enam vägivalda. Kui juudid paneksid täna relvad maha, siis poleks enam Iisraeli riiki.» Nad ei tunnista, et Oslo lepetega loodi tegelik alus kõrvuti eksisteerimiseks. Paraku ei suutnud Palestiina araablased nende järgi elada.
Kui jutt on inimõigustest ja sõja kuritegudele hinnangu andmisest, siis ainus riik kogu piirkonnas, kellelt ses suhtes adekvaatsust loota on, ongi purupunaste poolt vihatud Iisrael. Riik, kus on vaba maailma vääriline parlament, kohtusüsteem ja ajakirjandus. Lisaks, Iisrael ju teab, et on eriliselt valvsate pilkude all nii kodumaal kui laias ilmas ning kaalub oma samme õiguslikust seisukohast. Meie tudengite üleskütjate jaoks on õige aga vaid Hamasi propaganda.
Võimendatakse jutuliini, milles Iisrael on kohutav kuri hiiglane, kes kimbutab oma tibatillukesi naabreid. Võrdleme siis. Araabia liiga riikide territoorium kokku on samas suurusjärgus Venemaaga, kõigi moslemite enamusega riikide territooriumist rääkimata. Araablasi on kokku ca 450 miljonit inimest, islamiusulisi üle ilma 1,9 miljardit.
Jah, loomulikult ei ole praegu kõik ühtviisi Iisraeli vastu. Ometi on täiesti proportsioonitundetu esitada Iisraeli agressiivse suurriigina, kes oma «tillukesi» naabreid ründab. Iisrael on kitsas riba – isegi koos Golani kõrgendikega poole väiksem Eestist. Seal elab alla kümne miljoni elaniku.
Loomulikult ei tunnista meie padupunased ja islamipropagandistid ka seda, et Iisrael käitus pikki aastaid ülima kannatlikkusega, kuigi Iraani mahitatud terroriorganisatsioonid Iisraeli pidevalt rakettidega ründasid.
Akadeemilistel institutsioonidel võiks olla häbi oma islamipropagandat levitavate ja viha üles kütvate esindajate pärast. Peaks olema selgroogu, et ühemõtteliselt takistada juudi päritolu inimeste ahistajaid ja toetada ohvreid. Selle asemel näeme aga nagu teiste maade ülikoolid, kuhu islamipropaganda rahastajad on kohale jõudnud, et mugavam on lihtsalt alla anda.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 17.12.2024: https://arvamus.postimees.ee/8156405/marti-aavik-purupunaste-ja-islamistide-vankumatu-liit
