Spetsialistide liikumine maade vahel on tähtis ja kasulik asi. Isegi Venemaal, kust sajad tuhanded arvutimehed sõtta saatmise hirmus põgenesid, on nüüd üks hea uudis ja venelastel on loota selgemat silmavaadet. Nimelt kolis mõne päeva eest Moskvasse silmaarst Bashshār al-Asad koos oma perekonnaga Süüriast.
Mina Eestis lugesin aga Postimehest pealkirja «Euroopa tulevik on tume(danahaline)». See on kokkuvõte Neeme Raua intervjuust Bolti juhi Markus Villiguga. Villig ütleb, et tema meelest on vananeval Euroopal kaks valikut. Robotiseerimine – selle kiiruse suhtes on ettevõtja kahtlev. Teine võimalus on tema sõnul tõenäolisem: «Meil on ikkagi vaja kümneid miljoneid inimesi sisse tuua ja Aafrika on selgelt see koht, kust nad tulevad, sest seal lihtsalt inimesed varsti enam ei saa elada ja seal on just noor elanikkond.».
Euroopa tulevik võib olla tume või nahaline, aga sellist immigratsiooni, mis tagaks töö- ja pensioniealiste suhte püsimise, ei ole võimalik korraldada. Juba veerand sajandit tagasi arvutas ÜRO nii, et näiteks Venemaale oleks pidanud selleks 50 aasta jooksul kolima 253 miljonit inimest. Toonasesse Euroopa Liitu 674 miljonit, Euroopasse kokku üle 1,3 miljardi ja USAsse ligi 600 miljonit inimest.
Ka immigrandid jäävad iga aastaga vanemaks ning tahavad ükskord pensionile jääda ning haigeks jäädes abi saada. Selle pärast ei ravi immigratsioon pikemas plaanis neid probleeme, mida ühiskondadel tuleb seoses keskmise eluea pikenemisega lahendada. Eelkõige seda, kuidas hakkama saada ravi ja sotsiaaltoetustega.
Kujutame korraks ette, et Harry Potter viipab võlukepiga ja Eestisse ilmub paugupealt kümme miljonit väga töökat, edasipüüdlikku ja andekat noort täiskasvanut, kes armuvad meie imekaunisse emakeelde, loevad läbi kõik Tammsaare romaanid ja oskavad peast tsiteerida «Noort pensionäri». Läheb mööda aga 30 või 40 aastat ja neil võluvitsaga siia manatutel hakkavad ristluud valutama, väljas käimisega on raskusi ning vaja oleks uut noort ja tubli arsti, kes kirjutaks välja laksatiivi retsepti või teeks osavalt põlveoperatsiooni. Tarvis oleks ka uusi rügajaid, kelle higi ja vaeva arvelt pensione maksta. Pöördume jälle nõia poole?
Euroopa tulevik võib olla tume või nahaline, aga sellist immigratsiooni, mis tagaks töö- ja pensioniealiste suhte püsimise, ei ole võimalik korraldada.
Tõsi, riigid löövad üksteiselt üle välja õpetatud meditsiinitöötajaid. Käib üleilmne talendijaht. Vähegi rikkamaks saanud riikides napib neid, kes oleksid nõus tegema räpasevõitu, tüütuid ja ohtlikke töid. Kokkuvõttes ei saa me aga panna terve süsteemi tasakaalustamise lootust ei terves Euroopas ega Eestis immigratsioonile. Isegi kui jätta mõtteharjutuses täiesti kõrvale vastuvõtvate ühiskondade reaktsioon ning nende saatus rahvusriikidena, siis suurusjärgud lihtsalt ei klapi.
Praeguseks on teada ka Hiina rahvaarvu kahanemine ja seltsimees Xi Jinpingi komparteid ees ootav pensionikrahh. Teada on ka kiire sündimuse langus üle ilma (sh Aafrikas).
Mida me Eestis saame teha ja ka peame tegema, on võtta kasutusele umbes samasugune punktisüsteem, nagu kehtib Austraalias ja Kanadas, et Eestisse tuleksid inimesed, kes loovad võimalikult suurt lisandväärtust. Teiseks peame praegusega võrreldes hoopis jõulisemalt keelde investeerima ning julgema seda ka nõuda. Kasvõi niigi palju, nagu sakslased või rootslased – oleme oma keelenõudmistes praegu neistki leebemad, arglikumad, lontumad.
Kui Eestis on veel takistusi, mis ei lase siin kõrgepalgalisi keerukaid töökohti luua, tuleb need maha võtta – elage, programmeerige, õitsege, makske makse. Kui tahate siia elama jääda, õppige eesti keelt ja austage kombeid. Just rahvusriikluse ja teiste euroopalike tuumväärtuste hoidmine on see, mis laseb mõõduka immigratsiooniga hakkama saada.
Milline on seis Euroopas praegu? Statistika järgi on Euroopa Liidu 448 miljonist elanikust väljaspool sündinud 42 miljonit. 27 miljonit ei ole ELi kodanikud. Seejuures vaid viiendik elamislubadest on seotud tööga. ELi riikide kodanike tööhõive on parem (76 protsenti) kui immigrantide oma (63 protsenti).
Ei tasu kuidagi alavääristada talendijahti, ent statistikast vaatab vastu, et immigrandid on võrreldes ELi kodanikega üleesindatud kõikvõimalikel madalapalgalistel (abi)töödel ning alaesindatud tipptasemel oskusi nõudvates puhtamat sorti ja hea palgaga ametites. Näiteks teaduse ja inseneeriaga seotud töid teeb 1,7 protsenti immigrantidest ja 3,5 protsenti ELi kodanikest, sedastab OECD värske migratsiooniülevaade.
Terve suur peatükk on seekord migrantide ettevõtlikkusest. Selgub, et iseendale töö andjate osakaal on OECD riikidesse tulnud migrantide hulgas suurenenud, see on suurem kui kodanikel ning ulatub 17 protsendini. Üks seletus on just platvormitöö. Ehk siis Bolt ja teised samasugust ärimudelit rakendavad ettevõtted lasevad immigrantidel kiiresti ise tööga raha teenima hakata, selmet käsitleda taksoga mööda linna sõitmist karmimalt kui arstiks hakkamist.
Kas see üksinda on aga päris see võluvits, mis ühes muu maailmaga «vananeva» Euroopa korrapealt nooruslikult särama paneb, julgen kahelda. Villigu jutust võtaks pigem kaasa mõtte sellest, milliseid võimalusi Aafrika rahvastiku kasv pakkuda võib. Vaatamata kontinendi praeguselegi kaalule maailma rahvastikus on Aafrika paljudel maailmakaartidel üsna «pime». Vaadake kasvõi lennu- ja laevaühendusi, sidet, kaalu maailma teaduses jne jne – neil ühiskondadel on veel väga palju sisulist kasvuruumi.
Üks migratsiooni uurimise pioneeri, XIX sajandi teadlase Ernst Ravensteini postulaatidest ütleb, et enamik migrante liigub väikese vahemaa taha. Ehk siis migratsioonieas inimesed, noored täiskasvanud liiguvad nende samade Aafrika riikide linnadesse. Euroopas, kus sündimus oli enam-vähem Aafrika praegusel tasemel umbes aastal 1900, on inimesed juba unustanud ülikiire linnastumise koledused ja võlud. Kõik see tähendab aga kasvu võimalusi. On väga tore, kui Eesti ettevõtjad mõtlevad ka neist asjadest.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 03.12.2024: https://arvamus.postimees.ee/8146792/marti-aavik-immigratsiooni-roll-eesti-tulevikus
