Välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200) kordab Lennart Merile osutades üha uuesti ja uuesti, et väikeriigi tuumarelv on rahvusvaheline õigus. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et vanasti oli kedagi tsiteerides kenaks kombeks ära mainida, kus ja millises kontekstis tarku mõtteid öeldi. Eriti tarvilik on konteksti tunda just võimsate metafooridega žongleerimisel, sest eks me kasutagi võrdluspilte ju siis, kui täpselt rääkida on keeruline.
Rahvusvaheline õigus võib tõesti olla väikeriigi tuumarelv, aga täiendused on hädatarvilikud. Väikeriigil peavad selleks olema säärased suured sõbrad, kes esiteks tahavad ja teiseks suudavad ka jõuga tagada sellist rahvusvahelist õigust, millest väikeriigil on kasu. Tänapäeval peab selleks suurtel sõpradel olema muuhulgas tuumarelv. Ehk siis väikeriigi tuumarelv on ikkagi tuumarelv. Sellele, mitte üksnes seljad kokku pannud väikeriikide jõule, tugineb ka NATO heidutus allianssi asutamisest peale.
Kui 1990ndad oleksid olnud kantud üksnes idealistlikust usust häid riike ja inimesi kaitsvasse rahvusvahelisse õigusesse, siis poleks kümned ja sajad inimesed end infarkti või insuldi poole jooksnud, et kasvõi nui neljaks Eesti NATO vihmavarju alla viia.
Vaba maailma riikide otsustavusele ja jõule oli 1990ndatel ka igati põhjust loota. Kui Saddam Husseini Iraak 1990. aasta augustis Kuveidi okupeeris, ei jäädud käsi laiutama ja kustumatut muret väljendama. ÜRO tegi otsused, koalitsioonis oli 39 riiki ning kindral Norman Schwarzkopfi juhtimise all pea-aegu miljon meest, kellega Saddami vägi loetud nädalate jooksul Kuveidist kaugele aeti.
Loomulikult on reeglitel põhinev maailmakord meile tarvilik ja palju kasu toonud. Siin juures on aga tähtis, millistest reeglitest me räägime ja kes ning kas nende täitmist tagab. Pole vaja hirmus palju fantaasiat selleks, et kujutleda maailma, kus on küll rahvusvahelised lepingud ja reeglid, aga meile, kui üldse rahva ja riigina alles oleme, pole jäetud mingit väärikat võimalust. Seepärast täpsustagem: meile on (olnud) kasulik selline kord, mille läänemaailma demokraatlikud riigid suutsid kehtestada nii sõna kui ka vana hea jõuga.
Ma ei noriks sõnade kallal, kui ma ei pelgaks, et sõnade taga on mõtteviisi, mis annab rahvusvahelistele reeglitele sellise tähenduse, mida neil ilma kehtestava jõuta ei ole. Mu meelest on eriti kehv lasta end uinutada oludes, kus vähemalt 2008. aastast peale, mil USA presidendiks valiti Barack Obama, on olnud selge, et ega ameeriklastest valijad niinimetatud maailma politseinikuks olemise tarvidusest enam aru ei saa ja sellest vaimustuses pole. Mu meelest võtab ameeriklaste maailmas korra hoidmisele käega löömise ohud suurepäraselt kokku Robert Kagani raamatu pealkiri: „Džungel kasvab tagasi“.
Kes siis reeglid kehtestab? ÜRO? Liibanonis, vastu Iisraeli piiri on kokku juba pea-aegu pool sajandit olnud ÜRO rahuvalvemissioon UNIFIL. Nende ülesanne oli pärast Iisraeli vägede lahkumist tagada, et Liibanoni lõunaosas ei oleks teisi relvastatud jõude peale rahuvalvajate endi ja Liibanoni valitsusvägede. Nende ÜRO vägede kohustus oli tagada, et Hezbollah seal mingilgi moel toimetada ei saaks! Tegelikult ehitas Hezbollah seal välja ulatuslikke rajatisi maa all ja maa peal selleks, et Iisraeli rünnata. Samal ajal, kui piirkonnas viibis enam kui 40 riigist pärit kümme tuhat rahuvalvajat, kelle selle taga seisis ÜRO tükkis kogu oma õigusega.
ÜRO ei taganud seda, mida lubas! Ma tahaks väga loota, et meie suured ÜRO entusiastid võtavad koos liitlastega üles küsimuse, miks UNIFIL niimoodi läbi kukkus.
Rahu hakkab saabuma nüüd, alles pärast seda, kui Iisrael Hezbollah tunnelid õhku laskis ning Iraani õhutõrje hävitamisega terrorismi suurtoetajatele Teheranis hirmu korralikult nahka ajas. Tundub, et ka tuumarelvade leviku tõkestamiseks tegi Iisrael oma meisterliku Iraani vastu antud õhulöögiga oktoobri lõpus ära korraliku töö.
Meil ei ole võimalik kusagilt paugupealt võtta ei paremat maailma ega ka ÜRO-d. Seda enam on aga tähtis endale aru anda, et pruugi olla mõistlik organisatsiooni ja ta kõigi allasutuste idealiseerimine. Sama lugu on ka reeglitega. Idealismi ei tasu kaotada, ta on soovitud tulevikust mõtlemisel parem abimees kui kalk või viril küünilisus.
Reegli olemasolu, olgu ta kasvõi rahvusvaheline, pole iseenesest hea või halb, vaid tähtis on see, mida reegel ütleb ning riikide ja inimestega teeb. Sama Lennart Meri tuumapommi üle arutledes kirjutas Lauri Mälksoo 16 aastat tagasi: „Esimene klausel: rahvusvaheline õigus ei kaitse tingimata alati „häid“.“ (Diplomaatia Nr 54, 2008)
Veelkord: rahvusvaheline õigus on väikeriigi tuumarelv juhul, kui väikeriigil on suuri tuumarelvaga sõpru, kes hindavad rahvusvahelist õigust ning on valmis reegleid vajadusel ka jõuga kaitsma – lõpuks on ka väikeriigi tuumarelv ikkagi tuumarelv.
Rahvusvaheline õigus on meie südameile kallis suurel määral sellegi tõttu, et me iseseisvuse taastamine sündis õigusliku järjepidevuse alusel. Katkematu lõime hoidmise kudusid okupatsiooni ja paguluse aastakümnetesse õigusteadlastest poliitikud ja rahvuslased.
Olen minagi korrale kutsunud sääraseid, kes kurikavalalt või teadmatusest võtavad rääkida näiteks esimesest ja teisest Eestist – ei, on üks Eesti vabariik alates 1918. aastast, ehkki kannatuste aastaid on me saja kuuest peaaegu pool.
Loomulikult on reeglitel põhinev maailmakord meile tarvilik ja palju kasu toonud. Siin juures on aga tähtis küsimus, millistest reeglitest me räägime ja kes ning kas nende täitmist tagab.
Seltsimees Putin on hiljaaegu otse välja öelnud, et kel jõud, sel õigus. Ka Hiina komparteil on oma ettekujutus reeglitel põhinevast maailmakorrast. Ajatolla Iraanis ja teised islamistid peavad samuti silmas reegleid, aga neisse reeglitesse meie moslemitega võrdsete inimestena ei mahu.
Hüppame korraks ajaloos vähemalt paarsada aastat tagasi. Orjapidamine tundub meile rõlgemast rõlgem nähtus. Ometi ei tulnud selle vastu võitlemine miskipärast pähe ei Araabia ega Hiina kaupmeestele. Aastatuhandeid seisis igaüks jõudumööda selle eest, et temale lähedasi ei orjastataks, aga selle mõtteni, et püüda seista kõigi inimeste vabaduse eest ühtviisi, ei jõutud. Atlandi orjakaubanduse lõpetas Briti merevägi, Inglismaa tahe ja jõud.
Ka tänapäevane kaubandus on olemas selle tõttu, et alul eelkõige Briti ja hiljem USA laevastikud on meresõiduvabadust taganud. Somaalia piraatidestki ei saadud jagu ilusa jutuga. Praegu näiteks kiusab Hiina merel pidevalt filipiinlasi. Õigust hiinlastel selleks pole, aga ikka teevad. Selleks, et õigust jõuga enda poole painutada. Kui meresõidu reegleid hakkab kehtestama Hiina kompartei, võime kaubandusvabadusele kolm peotäit mulda hauda kaasa visata.
Venelastel polnud mingit õigust Gruusiale kallale minna, Krimmi annekteerida ega ammugi mitte 2022. aasta veebruaris täiemahulist sõda alustada. Vastupidi, Budapesti memorandumi osalisena lubas Venemaa koos USA ja Suurbritanniaga pühenduda tuumarelvadest loobuva Ukraina iseseisvuse, suveräänsuse ja 1994. aastal kehtinud piiride kaitsmisel kooskõlas CSCE lõppakti printsiipidega. Reeglite ja pühendumisega on ses Budapesti memorandumi asjas praegu täpselt nii halvasti nagu näeme.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 01.12.2024: https://epl.delfi.ee/artikkel/120340332/marti-aavik-meile-on-kasulik-kord-mille-laane-demokraatlikud-riigid-suutsid-kehtestada-nii-sona-kui-ka-vana-hea-jouga
