Tallinna võimupartnerid võtavad röögatu laenu, et kohalike valimiste eel, rind kummis, linte lõigata ja lahke valitseja kombel elektoraati meelitada. Maksumaksja raha eest tuuriva peo arvel seisab aga lisaks laenumakstele ka järgmise aasta intressikulu: 12,5 miljonit eurot.
11 kuud enne kohalike volikogude valimisi avalikustatud Tallinna linna eelarve näitab ilmekamalt kui tahaks, et võimuvahetus pole loodetud muutusi toonud. Näod ja nimed on uued, aga kombed endised. Needsamad erakonnad, kes riigi rahanduse nässu on keeranud, pole varasemast midagi õppinud. Laristamine ja laenuralli jätkuvad ka pealinnas, nagu homset poleks.
Järgmise aasta kulude katteks võtab Tallinn rekordilised 150 miljonit laenu ja kulutab kogutud reservidest ära veel 36 miljonit. Ametlikult küll investeeringuteks, aga kõik ju saavad aru, et kui püsikulude pealt kokku hoida, poleks vaja ka investeeringuteks nii palju laenu võtta. Ehk siis valmistuvad Reformierakond, Isamaa, Sotsid ja Eesti 200 linnale enneolematult suurt laenu võttes kohalikeks valimisteks.
Olukorras, kus Eesti majandus on kolmandat aastat languses ja uuel aastal kiiret taastumist pole oodata, on ülimalt küüniline ja vastutustundetu rajada laenuraha eest uusi promenaade, rannaalasid, parke, grillimiskohti ja kehtestada uusi lausalisi toetusi, mida enamikel inimestel tegelikult vaja ei ole. Näiteks otsustati, et iga linnaosa saab uuel aastal uue mänguväljaku, kulu kokku on 2,3 miljonit. 350 000 eurot otsustati kulutada Raekoja, Oleviste kabeli ja Pirita kloostri fassaadi valgustusele. On need tõesti nii pakilised probleemid, et vajavad kohest ärategemist laenuraha abil? Ei, need on „nice to have“ asjad, mida eelarveülejäägi korral võib teha, aga sellisteks asjadeks laenu võtmine on kuritegelik. Lihtsalt valimised on tulekul ja linnaosavanematel ja abilinnapeadel on vaja lindilõikamisega pildil olla.
Valimiste lähenemine kumab hästi läbi ka Reformierakonna poolt eelarvesse pandud lisakuludest. Nende juhitava valitsuse otsuste tõttu tõuseb keskmist palka saava kahe lapse vanema maksukoormus järgmisel aastal kokku enam kui 1700 euro võrra. Seega on mainekujunduseks vaja valijatele pakkuda präänikut, mida kommunikatsioonis suure heateona saaks esitleda. Lasteaia kohatasu vähendamine umbes 20 euro võrra kuus, miljon eakate sporditrennideks ja sellega seoses linna võlakoormuse kasvatamine 40%-ni, intressikulu järgmisel aastal 12,5 miljonit eurot.
Üks ilmekas näide reaalsest laristamisest on 2,4 miljonit eurot maksev projekt „Igale lapsele puu“, kus järgmisel aastal sündivale umbes 3500-le lapsele istutatakse oma puu. Ühe puu maksumuseks tuleb siis umbes 700 eurot. Mõne aasta pärast oleme võib-olla taas olukorras, kus linna kehv majanduslik seis ei võimalda lasteaedadel tualettpaberit osta, aga no vähemalt on neil siis oma laenuraha eest istutatud puu. Jääb vaid loota, et linn ei plaani neid puid isikustama hakata – päris nõme oleks, kui sündinud kaksikutel ühe puu suureks ja tugevaks kasvab ja teisel kängu jääb, või veel hullem, kui mõne lapse puu üldse välja sureb. Äkki teeks hoopis üleskutse, et linnaelanikud oma aedadest iga-aastased puubeebid kompostihunnikusse viskamise asemel linnas teatud kohta ümber istutaks?
Loomulikult on eelarves palju häid ja asjalikke kulusid, kuid ka neist oleks saanud mitmeid aasta-paari võrra edasi lükata, et nii suurt laenu võtmist ja reservide kulutamist vältida. Tegelikult on ju võimalik toetushääli saada ka heaperemeheliku linnajuhtimise eest. Selgitada avalikkusele, et laenukoormuse vähendamise ja tuleviku kindlustamise nimel lükkame me mõned asjad edasi. Valijad, kes populismil ja riigimehelikkusel vahet oskavad teha, pole ju kuskile kadunud.
