New Posts

Keskmine pere peab tuleval aastal ühest kuupalgast loobuma. Kärbivad hoopis Eesti pered, mitte avalik sektor

21 november, 2024

Tuleva aasta plaane seades peab keskmine Eesti pere arvestama, et raha on märgatavalt vähem kui tänavu. Põhjuseks paari viimase valitsuse otsused, eriti aga praeguse nn Kolme sotsi koalitsiooni maksufestival.

Järgmisel aastal peab keskmist palka teeniv kahe lapsega pere maksma 1782 euro võrra rohkem makse kui mullu. Raske on ette kujutada inimest, kes selle üle rõõmus oleks, eriti kui arvestada, et suuremate maksudega kogutav raha ei lähe olulisel määral mitte riigikaitsesse, vaid lihtsalt keskaparaadi igapäevakulude katteks.

Tänase valitsuse üks suurimaid silmamoondusi on tuleva aasta maksutõusude väiksemaks ja üllamaks rääkimine. Avalikult kõneldakse paarist protsendist, mida keskmine maksumaksja ei peaks õieti märkamagi, pealegi minevat see lisaks kogutav raha otse Eesti kaitsevõime tõstmiseks. Mõlemad väited on paraku valed: keskmise pere elustandard langeb tuleval aastal märgatavalt, ka pole maksutõusudest olulist tuge Eesti riigikaitsele.

Kuidas me nii kibedasse olukorda oleme jõudnud? Ikka vähehaaval, täpselt nagu levinud legendis konna keetmise kohta – eraldi võttes väikesed maksutõusud moodustavad kokku suure, jalust nõrgaks võtva maksuhaagi.

Oht harjumuspärasele elustandardile
Valitsus ei ole maksutõusude mõjuanalüüse avalikkusega jaganud, seetõttu võtsime meie töörühmaga lähituleviku seadusemuudatused ette ja analüüsisime nende mõju. Tulemused on päris ehmatavad: keskmist palka teeniv, kahe lapsega pere, kes tarbib Eesti keskmises mahus ja viisil, peab tuleval aastal maksma 1782 euro võrra rohkem makse kui mullu. See tähendab, et pere kaotab ühe keskmise kuupalga.

– Tulumaks tõuseb kaks protsendipunkti, lisakulu 492 eurot.

– Käibemaks on tõusnud kaks protsendipunkti, järgmise aasta esimesel juulil lisandub veel kaks protsendipunkti – lisakulu 573 eurot.

– Tuleval aastal lõpeb õigus maksustatavast tulust maha arvata maksuvaba tulu laste eest, sellega kaob 370 eurot.

– Automaks võtab keskmiselt 200 eurot.

– Kütuseaktsiisi tõus neelab (aastaseks läbisõiduks arvestasime 20 000 kilomeetrit) 44 eurot.

– Alkoholiaktsiisi tõus võtab keskmiselt tarbijalt 21 eurot.

– Kaob õigus maksustatavast tulust maha arvata kodulaenu intresse, sinna läheb umbes 50 eurot.

– Maksutõusud kergitavad inflatsiooni, Eesti Panga arvutuste järgi tuleval aastal kahe protsendipunkti võrra. Keskmise palga ostujõud langeb seega samuti kahe protsendipunkti ehk 32 euro jagu.

Eraldi võttes pole ükski kulu selline, mis pere eelarvesse parandamatu mõlgi lööks, kuid kokku tuleb ikkagi väga oluline summa: 1782 eurot. Statistikaameti andmeil jõudus Eesti keskmine tänavu juunis 2113 euro juurde. Arvestame, et kiduva majanduse tingimustes pole selle hüppelist tõusu tuleval aastal oodata, ehk netopalgana saab keskmise palga eest töötaja tulevalgi aastal kontole 1589 eurot. Aasta netopalgaks kujuneb seega 19 068 eurot, millest maksutõusudele kuluv 1782 eurot on märkimisväärse kaaluga osa – umbes 9,35%. See on oluline oht inimese harjutud elustandardile.

Kärbivad pered, mitte avalik sektor

Tuleval aastal keskmist peret ees ootav vaesumine on nagu suur punane elevant keset tuba. Valitsus on rääkinud „jõhkratest kärbetest“, tegelikkuses aga hoopis tõuseb 2025. aasta riigieelarve kulupool 617 miljoni võrra. Siinkohal on vaja meeles pidada, et järgmise nelja aastaga „julgeolekumaksu“ õilsa egiidi all lisaks kogutavast rahast jõuab otseselt riigikaitsesse ehk kaitseministeeriumi eelarvesse äärmiselt tagasihoidlik 27%.

See tähendab, et jõhkrad kärped peavad tegema hoopis keskmised pered, mitte avalik sektor, ja kärpimise eesmärgiks pole mitte Eesti kaitsmine sõja eest, vaid keskaparaadi kuluralli jätkamine. Selle ilmseks märgiks on ka asjaolu, et järsust maksutõusust hoolimata võtab valitsus tuleval aastal veel ka 930 miljonit eurot laenu, et igapäevakulusid katta. See on ju kõige ehtsam sohk.

Keskmist palka teenivate inimeste vaeseks maksustamine on laisk ja ükskõikne majanduspoliitika, mis takistab meid pikaajaliselt jõukust kogumast. Praegusest maksutõusude spiraalist on ainult üks väljapääs – me peame majanduse taas kasvule aitama. Ma ei räägi siin tsüklilisest majanduskasvust, mis ükskord niikuinii tuleb, vaid pikaajalisest, püsivast, naaberriikidest kiiremast majanduskasvust, mis teeks Eesti keskmisi peresid jõukamaks.

Me ei tohi lihtsalt leppida

Kõigepealt tuleb tühistada kogu „julgeolekumaksu“ pakett (ettevõtte tulumaks 2%, käibemaks 2% ja tulumaks 2% alates esimesest eurost). Esimene võimalus selleks avaneb 2028. aastal, pärast seda, kui meie erakond on riigikogusse valitud. 2027. aastal „julgeolekumaksuga“ kogutud 783 miljonit tuleb suunata valitsuse reservfondi, et rahastada laskemoona-hankeid, mitte seda niisama ära kulutada, nagu näeb ette praeguse valitsuse eelarvestrateegia.

Järgmiseks tuleb langetada tööjõumakse ja kehtestada sotsiaalmaksule ülempiir. Eesti tööjõumaksude koormus on praegu 39,4 protsenti, mis ületab oluliselt OECD riikide keskmist: 34,8 protsenti. Kiire hinnatõusu peatamiseks tuleb tühistada tarbimismaksude tõstmine külmutada aktsiisimäärad. Riigieelarveliste kulude indekseerimise tuleb lõpetada ja avaliku sektori kulusid kärpida, et riigi kulud mahuksid ära Eesti majanduse võimekusse.

Kui kõik ülaltoodu ära teha, saame seeläbi saavutatud regiooni kiireima majanduskasvu toel langetada tulumaksu ja käibemaksu tagasi 20% tasemele. See on kahtlemata suur töö, kuid tuleb arvestada, et teisi võimalusi meil ei ole. Kui me ühiskonnana lepime praeguse maksutõusuga, lepime sellega, et keskaparaat võtab igalt keskmiselt perelt ligi kümnendiku tulust, siis on selge, et tuleva aasta maksutõus ei jää viimaseks.

Keskvõimu kulud on mitu aastat järjest iga aastaga paisunud umbes miljardi võrra, kui me neid koomale ei tõmba, siis peavad pered edaspidigi ise oma kulusid kärpima, avaliku sektori paisumist ja kulurallit ülal pidades. See ei ole jätkusuutlik.

Viimase viie aasta jooksul on keskmine palk kasvanud umbes 40%, riigi tulud on paisunud 50%. Riigi kulud on aga selle aja jooksul tõusnud ligi 60%. See tähendab, et ükskõik, kui palju me ka makse ei maksaks, jooksevad avaliku sektori kulud meil niimoodi toimetades alati eest ära. Riigieelarve kulud on praegu tuludest umbes aasta võrra ees, selle vahe saab kinni panna ainult kärbetega.

Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 21.11.2024: https://epl.delfi.ee/artikkel/120338160/andrus-kaarelson-keskmine-pere-peab-tuleval-aastal-uhest-kuupalgast-loobuma-karbivad-hoopis-eesti-pered-mitte-avalik-sektor