Riik peab olema suuteline valimisõiguse piirangu kehtestama õigusriigile kohasel moel, läbimõeldult ja põhiseaduse kohaselt juba 2025. aasta valimistel. Sõda meie kõrval on kestnud kolm aastat. Venemaa mõjutustegevuse ulatus ja teiste riikide siseasjadesse sekkumise määr on olnud teada juba pikka aega. Praegused parlamendierakonnad on võimu jaganud pea kaks aastat. Seni pole näha aga parlamendierakondade koostöövõimet sedavõrd olulise teema lahendamisel.
Aega on jäänud õige vähe. Kuna parlamendierakonnad pole Venemaa kodanike valimsõiguse äravõtmiseks või peatamiseks leidnud üksmeelt ja lahendust, tulid Parempoolsed koos Leo Kunnasega parlamendierakondadele appi. Üheskoos töötasime välja ja esitasime parlamendile eelnõu, mida toetades on võimalik olukord lahendada kiiresti ja põhiseadust muutmata ning samas põhiseadusega kooskõlas.
Leo Kunnase üle antud eelnõu erineb siiani esitatutest. See ei puuduta kõikide kolmandate riikide kodanike õigusi ja on ajaliselt määratletud, seega ei ole tegemist põhiseaduses sätestatud õiguse äravõtmise, vaid piiramisega. Kõnealune eelnõu puudutab ainult Vene kodanikke, sest just Venemaa Föderatsiooni on meie oma parlament tunnistanud terroristliku režiimiga riigiks.
Olles lahendanud kiireloomulise probleemi 2025. aasta valimiste osas, võib eelnõu vastuvõtmise järel jätkata ühiskonnas debatti põhiseaduse muutmise teemal ning arutada, kas valimisõigus on vaja valimatult ära võtta kõikidelt kolmandate riikide kodanikelt või on seda julgeolekuga seotud probleemi võimalik lahendada mõõdukamate piirangutega.
Seejärel saab otsida võimalusi, kuidas toetada neid siin elavaid Vene kodanikke, kes jagavad meie väärtusruumi, meelsust ja tulevikunägemust ning soovivad Vene kodakondsusest lahti saada, kui ka Venemaa teeb kõik endast oleneva, et neid mitte lahti lasta.
Veel on teoreetiliselt võimalik ka põhiseaduse muudatus, millest räägib peaminister Kristen Michal. Selle eelduseks on 81 poolthäält ehk tõsiselt riigimehelik koostöövõime parlamendierakondade vahel, väga läbimõeldud põhiseaduse muudatus ning samal ajal ka teiste seaduste muutmise konkreetne plaan nii ajalises kui ka sisulises mõttes.
Põhiseadus on meie riikluse alustala, selle muutmine peab olema läbimõeldud, kaalutletud ja nii kindel, et peagi ei tekiks vajadust uue muudatuse järgi. Praegu käib parlamendierakondade vahel endiselt vaidlus, milliste kolmandate riikide kodanikelt ikkagi valimisõigus võtta, millistele jätta.
Debatti pole isegi veel alustatud sisu ega protsessi üle, kuidas nende kolmandate riikide selekteerimine võiks käia. Põhiseaduse muutmisest 2025. valimiste kontekstis üksi ei piisa. Nii nagu ei ole mõeldav, et põhiseadusesse kirjutatakse kohe kõik riigid, mille valimisõigust piiratakse, on tõsiselt kaheldav, kas nädalatega on saavutatav 81 parlamendiliikme kokkulepe nende riikide osas. Palju rohkem selleks aega pole.
Seejuures tuleb julgeda küsida, kas me ikka peaksime muutma põhiseadust nii, et me Venemaa sõja ja mõjutustegevuse tõttu piirame kõikide kolmandate riikide kodanike õigust. Taganeme sel moel 30 aastat toiminud avatuse ja kaasatuse põhimõttest ainuüksi kiirustamise tõttu, sest varem ei ole olnud riigijuhtidel võimekust seda küsimust lahendada. Praegu ei ole vajadust tegeleda brittide, ameeriklaste, jaapanlaste või ükskõik mis rahvusest pärit inimeste valimisõiguse piiramisega Eesti Vabariigis, sest ohtu nendest meie julgeolekule ei ole.
Tõsi, muidugi ei lähtu ka kõikidelt Venemaa Föderatsiooni kodanikelt vahetut ohtu meie julgeolekule. Samal ajal on karm tõsiasi, et kui neil ka nüüd ei õnnestu enam vabaneda Venemaa kodakondsusest, ei ole nad pidanud seda vajalikuks teha varem.
Inimlik on mõista sedagi, et rahuajal ei tundunud see kellelegi ehk oluline ja keegi tahtis kodakondsusest loobuda, aga enam ei jõudnud, kuid ometi on nad oma meelelt ja tulevikunägemuselt igati läänemeelsed. Usun, et need inimesed mõistavad Eesti Vabariiki ning vajadust nende poliitilist õigust, valimisõigust piirata, sest objektiivselt on nad terroristliku režiimiga riigiga lojaalsussuhtes, sest just seda kodakondsus tähendab.
Paljud neist on Vene riigi ees sõjaväekohuslased, paljud pole veel mõistnud, et on omamoodi relvad agressorriigi käes, sest just relvana Venemaa oma kodakondsust ju kasutab.
Seega ei ole vaja karta nende inimeste pahameelt, kes on Eestile lojaalsed ja jäävad ilma valimisõigusest ajaks, mil Venemaa on terroristliku režiimiga riik. Meil tuleb hoopis selgitada ja rääkida ning näidata neile, kel soov, võimalikku teed tulevikku, Eesti ühiskonna toetatuna ja omaksvõetuna. Nende kodukohtades tuleb aga ikkagi minimeerida võimalus, et kremlimeelsus võtaks võimu kohalikus omavalitsuses, kohaliku elu korraldamisel.
Olemata vastu põhiseaduse muudatusele, kui 81 riigikogu liiget selle heaks kiidavad, on praeguses poliitilises reaalsuses oluline silmas pidada, et põhiseaduse muudatuse menetlemisel ei peaks unustama teisi lahendusi, sealhulgas Parempoolsete ja Leo Kunnase esitatud eelnõu. Nii, et ei tekiks olukorda, et vastu kevadet tõdevad poliitikud, et põhiseaduse muudatus ei õnnestunud ja nüüd on teisedki lahendused hiljaks jäänud.
Juristid võivad ju vaielda, kas valimisõigust saab Venemaa kodanikelt ära võtta põhiseadust muutes või on selleks ka muid võimalusi. Samal ajal ollakse suhteliselt üksmeelel, et meelsuskontrolli kaudu inimeste valimistele lubamine või mittelubamine on kindlasti demokraatia ja õigusriigi põhimõtetega vastuolus.
Soovin parlamendile jõudu ühisosa leidmiseks, aga veelgi enam juba 2025. aasta kohalikeks valimisteks Venemaa Föderatsiooni kodanike valimisõiguse peatamiseks. See on meie julgeoleku, mõjutustegevuse vähendamise ja enesekehtestamise küsimus ning seejuures kiiret lahendust vajav probleem.
Arvamuslugu ilmus ERR-i portaalis 04.11.2024: https://www.err.ee/1609511401/lavly-perling-valimisoiguse-piiramisel-tuleb-kasutada-koiki-voimalusi
