Meie sotsialistid seletavad veendunult, et elu läheks ilusast ilusamaks, kui inimestelt võimalikult palju raha ära võtta. Küll siis poliitik ja ametnik teeks ja looks ja lehvitaks. Sünniksid suured asjad, me ei jõuaks kõiki leiutisi ära imetleda, elaksime kolmesaja aastaseks ning lõbusad puhkused veedaksime Saturnil.
Sotsialistide võimu tegelikkus on mõnevõrra kurvem. Linnavalitsus ei saa hakkama isegi oma põhirolliga, kuigi selleks pole puudust ei rahast ega inimestest. Isegi lubade andmisega ei saada hakkama.
Kärt Anvelt kirjeldab Tallinna kinnisvaraarenduse valusid ja tausta tänuväärse põhjalikkusega. Tänada tuleb ka ettevõtjat, kes julges probleemist näo ja nimega rääkida: niigi juba kaheksa aastat kestnud menetlus sai uue linnavalitsuse lipu all keskerakondliku järje, kus abilinnapeaga suhtlemine osutus leebelt öeldes keeruliseks. Planeering ei idane ega mädane, tulevik on hämar, ilmselt kulub veel neli-viis aastat.
Eksivad need, kes arvavad, et tegemist on ärimeeste ja linnavalitsuse omavahelise jahmerdamisega, mis meid ülejäänuid, pereisadest pensionärideni, mitte kuidagi ei puuduta. Otse vastupidi! Linnavalitsuse aastaid ja isegi aastakümneid kestev venitamine planeeringute ja ehitamise lubadega teeb meid kõiki vaesemaks ning on juba muutnud elu palju halvemaks kui see olla võiks.
Kui pension on väike ja elu hirmus kallis, siis vaadake otsa neile, kes oma korrumpeerituse, lolluse ja/või arguse tõttu ei lase ettevõtlusel areneda ega ka inimestele uusi kortereid ehitada.
Noored unistavad oma kodust. Loodan, et nad lootust ei kaota. Hinnad on kallid, sest ehitada meie kodulinnas ei lasta. Üks abilinnapea seletab, et lapsed pidavat hakkama sündima avalikku ruumi. Kuidas oleks lastetubadega? Lihtsalt lubage ehitada!
Lootsin väga, et kui Keskerakonna võim kukub, hakkab Tallinnas elu väga kiiresti normaalsetesse rööbastesse minema. Nii peaks uutel abilinnapeadel olema juba praegu letti lüüa arvud selle kohta, milliseid muutuseid nad on teinud. Tegelikult kõlab aga sotsialistlik „mömm-mömm“ ja kastiratas.
Korruptiivne võim tekitab meelega takistuste räga, et „suss-muss“ saaks kõigile ettevõtjatele selgeks, et kui ehitada tahad, on vaja õigeid hammasrattaid „õlitada“. Nii, justkui õlitatult, saavad rikkaks korruptantidest poliitikud ja ametnikud. Kõik me ülejäänud kannatame.
Korruptiivsed poliitikud loovad asutusi, kus vähemad velled-ametnikud kardavad omapäi otsustada – kui midagigi teed, võib tulla pahandus. Parem menetleda nurgas vagusi. Sellise kultuuri murdmiseks peab tulema väga-väga suur pahandus hoopis sellest, et tööd ei tehta ja otsustada ei julgeta.
On küllalt väsitav kuulata nende inimeste suust, kelle ülesanne on linna asutused tööle panna, targutusi avalikust ruumist ja muust säärasest. Jah, avalik ruum on oluline ja vajab investeeringuid. Vaadake aga Tallinna südalinna linnulennult. Tühja ruumi on väga palju. Meil on vaid mõned üksikud paigad linnas, kus kõndijate rohkus tekitab veidigi suurlinlikku tunnet.
Arutu venitamine ehitusõiguse andmisega Tallinnas surub inimesi kolima naabruskonna valdadesse. Tööle, teatrisse jne tuleb siis sõita bussiga või autoga, mis mõlemad tähendavad kulu nii linnale kui inimestele. Ja toidavad ka hirmsat tüli selle pärast, et ikka kõik alates rinnalastest kuni raugete raukadeni peaksid end lumelörtsist just jalgrattaga läbi võitlema. Linn, mis ei lase ehitada, teebki meid kõiki vaesemaks, ei lase noortel elu alustada ja lastel sündida.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 23.10.2024: https://epl.delfi.ee/artikkel/120331161/marti-aavik-lootsin-et-keskerakonna-voimu-kukkudes-laheb-tallinnas-elu-tagasi-normaalseks-seni-pole-midagi-taolist-kusagilt-margata