Riigieelarve strateegiast nähtub, et plaanitavaid maksutõuse nimetatakse küll „julgeolekumaksuks“, kuid julgeolekusse jõuab kogutavatest maksumiljarditest äärmiselt tagasihoidlik osa.
Kogu maailma saab kirjeldada numbrites. Numbritega vaidlemine ei vii mitte kunagi võidule, numbrid on lõplikud, neil ei ole tundeid ega peidetud motiive, nad on lihtsalt numbrid. Kui keegi väidab, et kirjas on küll näiteks kolm, aga tegelikult tähendab see hoopis üheksat, on ilmselgelt tegemist demagoogiaga.
Numbritest koosneb ka Eesti riigieelarve. Sealt saame teada, et valitsuse plaanitavate maksutõusudega, mida nimetatakse üllakõlaliselt „julgeolekumaksuks“, kogutakse kokku umbes 2,5 miljardit eurot.
Samamoodi ütlevad riigieelarves ritta seatud numbrid, et kõnealusest „julgeolekumaksust“ läheb reaalselt julgeolekusse ehk Kaitseministeeriumi eelarvesse üpris väike osa – 27%. Kui lahutame sealt maha Ukraina toetamiseks mõeldud summa, saame teada, et vahetult Eesti Vabariigi riigikaitsele kulutatakse „julgeolekumaksuga“ kogutavast rahast marginaalne 13%.
Sellised on numbrid. Ükskõik, mida täna võimul olev kolme sotsi koalitsioon nende juurde räägib, numbrid sellest ei muutu. Kõigutamatuks jääb ka riigieelarve numbritest avaldunud fakt, et valitsuse jutt „julgeolekumaksust“ on osutunud jamaks. Eesti julgeolek ei parane „julgeolekumaksu“ kehtestamise järel märkimisväärselt, sest maksuga kogutav raha ei liigu märkimisväärsel määral julgeolekusse.
See on päris kibe tõdemus. Ei tahaks ju uskuda, et Eestis on parasjagu võimul seltskond, kes nii olulistes küsimustes sellisel määral vassida võtab. Fakt on, et „julgeolekumaksuga“ kogutavast rahast jõuab reaalselt julgeoleku tagamisse pigem tagasihoidlik osa.
Kes ei usu, neil soovitan riigieelarve strateegia ise lahti võtta ja võrrelda Kaitseministeeriumi eelarve kasvu „julgeolekumaksu“ seaduse eelnõus toodud kogutavate maksusummadega, saate kindlasti sama tulemuse.
Senini on valitsuse mõjukaimad liikmed numbritele vastanud hoopis emotsionaalsete ja sisutühjade hüüatustega, et Parempoolsed kargavad tühja vms. Piltlikult öeldes ütlevad ministrid, täpselt nagu loo alguses toodud näide, et „kirjas on küll kolm, aga tegelikult tähendab see hoopis üheksat“. Reaalses maailmas asjad nii ei käi, kolmest ei saa üheksat, räägi palju tahad.
Nagu ühest suust väidavad valitsuse võtmepositsoioone täitvad ministrid, et „julgeolekumaksu“ raha liikumist kaitse eelarvesse ei peagi näha olema, sest see raha minevat juba tehtud riigikaitsekulutuste katteks.
Siinkohal on oluline mõista, et riigirahandus ei toimi niimoodi. Väide, et tulevikus kogutavast maksust kaetakse minevikus tehtud kulutusi, on üsna lapsik demagoogia, kuivõrd varasemate aastate eelarvetes on kaitseministeeriumi rahastus juba seadusega kinnitatud. Samuti on kaitseministeerium varasematel aastatel ka need kulud juba ära teinud.
Sama hästi võiks väita, et alates 2025. aastast „julgeolekumaksuga“ kogutav raha läheb näiteks Eesti Rahva muuseumi uue hoone ehitamiseks, mis avati juba 2016. aastal. Ühesõnaga, see väide ei päde, sest numbrid seda ei toeta.
Numbrid ütlevad hoopis, et valitsus kehtestab tulevast aastast „julgeolekumaksu“, millega korjatakse kokku ligi 2,5 miljardit eurot järgneva nelja aasta jooksul. Nimest hoolimata ei lähe see raha aga valdaval määral sugugi julgeolekusse, kuivõrd kaitseministeeriumi eelarve suureneb selle aja jooksul ainult 659 miljoni euro võrra.
Kusjuures, kui arvestada Kaitseministeeriumi eelarvet ilma Ukraina toetuseks mõeldud summadeta ja täiendava laskemoona ostuks ette nähtud rahata, märkame, et see hoopis väheneb alates järgmisest aastast, kuni jõuab alles 2028. aastal tagasi 2024. aasta tasemele. Kuhu see „julgeolekumaksuga“ kogutav raha siis kulub? Ilmselgelt mitte riigikaitsesse.
Ehk siis – valitsus tervikuna ja valitsuse liikmed eraldi on ühiskonnale valetanud ja paistab, et kavatsevad seda numbrite kiuste ka jätkata. Näiteks rahandusminister Jürgen Ligi on paari nädala eest Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni ees öelnud, et ta ei pea ennast raamatupidajaks. Selle hinnangu võib eelarvega tutvumise järel küll lugeda täiesti paikapidavaks.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 3. oktoobril 2024: https://epl.delfi.ee/artikkel/120326476/andrus-kaarelson-numbritega-ei-saa-vaielda-julgeolekumaks-on-pettus