Neil päevil jõuab avalikkuse ette 2025. aasta riigieelarve, mille kohal heljub valitsuse umbmäärane jutt “jõhkratest kärbetest”. Parempoolsed panid kokku viis küsimust, mille toel hinnata, kas kärpejutt on pelgalt jutt või on koalitsioonil tõsi taga.
“Riigieelarve lugemine on raske töö isegi finantstaustaga ekspertidele. See annab valitsusele võimaluse väita üht ja teha teist, kallutada avalikku arvamust endale sobivas suunas, samal ajal mugavalt ülekulutamist ja riiklikku mõnuelu jätkates,” ütles Parempoolsete juhatuse liige Andrus Kaarelson. Ta selgitas, et allolevad viis küsimust ongi koostatud just valija huvides, et eelarve mõistmist natuke hõlpsamaks teha. “Kui vastuste seas domineerivad “ei” ja “ei tea”, ongi selge, et eelarveprotsess on ebaõnnestunud ja valitsus läbi kukkunud – reaalse kulude kokkuhoiu asemel oleme saanud jätkuva ülekulutamise kiirkorras tõstetud maksude toel,” täpsustas Kaarelson.
1. Kas kulupool on kahanenud? Kulude kärpimine tähendab seda, et järgmiste perioodide kulud on väiksemad kui eelmiste perioodide kulud. Seda lihtsat tõde teades tuleb esimesena vaadata 2025. aasta riigieelarve kulupoolt: kui see on suurem, kui 2024. aasta riigieelarves seisnud 17,58 miljardit eurot, ei ole valitsus reaalselt kulusid kärpinud.
2. Kas indekseerimine on lõpetatud? Eesti riigieelarve üks suurimaid nõrkusi on indekseeritud kulude suur osakaal. See tähendab, et igal aastal kerkivad automaatselt, ilma vastava poliitilise otsuseta näiteks riigiametnike palgad, aga ka pensionid ja mitmed toetused. Kui indekseeritud kulude osakaalu eelarves ei ole otsustavalt vähendatud, siis ei saa ka öelda, et valitsus oleks mõtestatud viisil eelarvet kärpinud.
3. Kust raha tuleb? Korraliku eelarve vältimatuks tunnuseks on, et tulupool on korralikult läbi mõeldud. Kui eelarve tulupoolel sisaldub mõni “täpsustama tulu” rida, nagu valitsus tegi näiteks 2023. aastal 2025. aasta tuludele ette vaadates, kui kirja sai 400 miljoni väärtuses katmata tulusid, võib eelarvet pidada läbikukkumiseks.
4. Kust täpsemalt kärbitakse? Kärped peavad olema konkreetsed ja nende allikad täpselt välja toodud. Kui eelarves sisaldub lubadus kokku hoida, kuid konkreetseid asutusi, mille tegevus lõpetatakse või teenuseid-toetusi, mida enam ei pakuta, pole esitatud, siis ei saa rääkida ka eelarve kärpimisest.
5. Kas tegevuspõhise eelarve kõrval tehakse avalikuks ka kulupõhine eelarve? Eesti riigirahanduse hädade üks põhjuseid on asjaolu, et Eesti tegevuspõhine eelarve on raskesti jälgitav isegi kogenud finantsistidele. Otsuste tegemiseks vajalikku üksikasjalikku ülevaadet kuludest seni avalikustatud tegevuspõhises riigieelarves ei ole. Läbi seal esitatud üldiste programmide ja tegevuste on väga raske mõista rahakasutust või määratleda kärpekohti. Seega, kui kulupõhist eelarvet ei avaldata, siis jätkab valitsus suure tõenäosusega ülekulutamist, vältides avalikkuse hukkamõistu läbipaistmatu eelarvega.
Peale kärbete on riigieelarves muidugi muudki, millele tähelepanu pöörata. Kaarelson tõi esile, et sama oluline on jälgida suurinvesteeringute poolt. “Kas riigieelarves sisaldub mõni majandust ergutava toimega riiklik suurinvesteering, näiteks neljarealiste maanteede välja ehitamine suuremate linnade vahel? Kui selgub, et midagi sellist plaanitud ei ole, ei saa ka eelarvet õnnestunuks lugeda,” selgitas Kaarelson. Ta märkis, et nn Kolme sotsi koalitsiooni senine tegevus ei anna kuigi palju lootust ei kärbete ega investeeringute osas. “Juba on kõlanud nõutukstegevad sõnumid, et miljardi jagu kärpeid tehakse nelja aasta jooksul, mitte kohe praegu. Lõpetada ei plaanita ka indekseerimist, mis on riigieelarve suurim kulude kasvu allikas,” nentis Kaarelson.
