Hea noor, pinguta, julge eksida ja unistada.
Neil päevadel läheb taas suur hulk lapsi kooli. Pidulikkus, uute raamatute lõhn, põnevad uued õpikud, suurematel sõprade taasnägemine, vanematel kooli rutiini tagasi minemine.
Kui võtaks nüüd hetke ja küsiks oma lastelt või kooliminevalt sugulaselt, et miks ta muidu sinna kooli ka läheb? Kuulake, kas neis vastustes on pelgalt teadmiste saamise soov või suudavad noored siiski mõelda, et see on selleks, et ise omale elutee ja tulevik luua, saada ise endaga hakkama saavaks inimeseks.
Oma kogemusele tuginedes julgen väita, et päris palju vastavad noored just seda viimast ja see on siin Eestis veel suur väärtus.
See ju tähendab, et ka täiskasvanute maailm peaks suutma lahti öelda lapsehoidjariigi suunast ja andma ka järeltulevale põlvele võimaluse olla vaba ise otsustama oma saatuse ja valikute üle.
Oma riigi anname ju ühel päeval nende hoida ja arendada ning just sellest, millises keskkonnas, milliste väärtuste alusel nemad täna oma hariduse saavad, sõltub see, kuidas nemad seda hoiavad.
Hea haridus koosneb kolmest osast – teadmistest, oskustest ise elus hakkama saada ja suutlikkusest olla eluga rahul. Kui teadmiste osas võime Eestis rahul olla PISA testide tulemustega, siis just elus hakkama saamist toetavad oskused on need, millele tähelepanu pöörata.
Suur osa selles vallas algab eeskujust, ühiskonna üldistest hoiakutest, keskkonnast. Need omakorda aga pole mitte pelgalt kodu ja kooli küsimused, vaid küsimused, millist ühiskonda me ehitame, millist Eestit tahame.
Eesti tugevus on olnud võime minna oma teed, mitte kopeerida kedagi teist, mitte minna põhjamaiste heaoluriikide teed, kus töö asemel tasub sotsiaaltoetustest elada, kus reeglid ja ametiühingud võtavad võimalusegi pingutada parema homse nimel, kus kultuuriruumis muutub igipõline oma võrdseks võõraga. Muidugi peab ehitama koolikeskkonda, kus lapsed tunnevad end hästi.
Inimlik soojus ja pingutus peaksid koolis olema pinginaabrid. Pingutust ei pea vältima, hoopis normaliseerima nagu ka eksimusi. Teadagi, et mitmed suured maailma muutnud avastused ju alguse saanud eksimustest.
Kui me täna õpetame julgust eksida, saame tulevikus riigijuhid, ametnikud, ettevõtjad, kes ei karda eksida, julgevad otsustada ja suudavad vastutada, tajudes tegude ja tagajärgede seost. See kõik on alus arengule.
Väärtusruumi ja kultuuri kõrval on oluline haridussüsteemi arhitektuur ja arusaam selle mõttest. Haridussüsteem tervikuna peab arvestama pikaajaliste tööturu vajadustega, sest eks seegi teeb noored tugevaks ja rahulolevaks, kui neil on kindlustunne tuleviku suhtes.
Koolis käiakse selleks, et saada hea haridus. Kogu meie hariduspoliitika eesmärk peabki olema just maailma parim haridus igale Eesti lapsele.
Igaühe esimesest õpetajast algab tema koolimälestus, aga veel olulisem, tema esimesed koolis omandatud teadmised, oskus õppida, arusaam, mis on eksimiste tagajärg.
Õpetaja võimalusest tähele panna ja vabalt toetada igaüht just selliselt, nagu ta vahetult tajub see õige olevat, algab koolilapse turvaline keskkond koolis.
Iga laps tajub, kas õpetaja roll on teda õpetada ja tema jaoks olemas olla või täita e-kooli, kas õpetaja võib pahanduste korral tagasi anda õiglustunde või puudub tal vabadus seda teha. Kas õpetajat tuleb austada kui eeskuju ja autoriteeti või võib tema kohta kirjutada iga kell kaebuse, mida siis tähtsad inimesed kuskilt kaugelt lahendama asuvad.
Õpetaja väärib austust ja vabadust, et õpetada parimal moel ja olla kunstnik, kes asub voolima isiksusi, kelle vorm on neis juba olemas ning kelle lõpliku kuju tabamiseks peavad õpetaja kasutuses olema vabadus valida ja otsustada ning parimad tööriistad.
Kooliskäijate jaoks on teadmiste kõrval ülioluline, kuidas nende õpetajad end seal tunnevad. Üldteada on tõsiasi, et mida suurem on igaühe vabadus kujundada oma keskkonda ja rolli, seda rahulolevam on inimene. Seega mida lähemal tasandil lapsele ja õpetajale otsustusprotsessid aset leiavad, seda suurema tõenäosusega suudab arvestada just selle konkreetse kooli, õpetajate ja piirkonnaga.
Seega „lapsehoidjariik“ hariduses võiks lahti lasta usust, et kuskil kaugel ministeeriumis või veel enam, ametiühingutes tehakse need kõige paremad otsused. Ei. Kõige paremad otsused struktuuri, palkade ja ootuste osas õpetajale peaks ikka sõltuma koolisüsteemis õpetajate, koolijuhtide ja koolipidajate nägemusest.
Haridusministeeriumi otsustada jäägu ennekõike õppekavad ja keskhariduse koolivõrk, sest just see on aste, mis lõplikult määrab iga noore võime elus ise hakkama saada.
Kooli minnes peaks iga noor omandama arusaama, et pingutus teeb head ja eksimised on inimlikud. Oluline, et julged otsustada. Kooli lõpuks peaks olema julgus ise otsustada ja ise oma tee valida juba sedavõrd tugevaks arenenud, et samm eriala suunas polegi enam nii raske.
Praegune täiesti tasuta kõrghariduse süsteem võtab noorelt vastutust vähemaks, lükkab ebamäärasesse tulevikku hetke, mil tuleb ise otsustama hakata. See ei ole hea asi. Enda tehtud otsused, isegi kui need on tagantjärele vaadates ekslikuks osutuvad, on olulised maamärgid täiskasvanuks saamise teel, panevad mõtlema ja kaaluma, põhjalikult tuleviku peale mõtlema.
Eriala valimine osaliselt tasulise kõrghariduse korral oleks see koht, kus noor võtab vastu esimese olulise kaaluga otsuse, tajub selle tagajärgi ja mõtleb põhjalikult.
Valiku õnnestumise eeldus on riigi loodud keskkond, kus koolivõrk tervikuna arvestab tööturu vajadustega pikas perspektiivis. Just see annab noorele kindluse, et tema valitud eriala aitab tal ka tulevikus leida tööd ja rajada oma unistuste elu.
Töö ise olgu aga väärtustatud lasteaiast peale. Eks siingi algab kõik eeskujudest. Kui noortel on „kasulikum“ loota sotsiaaltoetustele ning elada nendest, mitte minna tööle ja lastele on töötamine takistatud kõikvõimalike regulatsioonide tõttu, siis on raske uskuda, et ühel päeval seisavad need samad noored meie oma riigi eest vankumatult, lootes iseendale, mitte kellelegi teisele või riigile kui lapsehoidjale.
Kokkuvõttes tasub kõigile kooliminejatele soovida pingutust, eksimusi ja unistusi, riigijuhtidele aga arukust anda kooliskäijatele ja kooli eest vastutajatele vabadust.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehe rubriigis “Poliitkolumnist” 31.08.2024: https://epl.delfi.ee/artikkel/120318619/poliitkolumnist-lavly-perling-lapsehoidjariik-tapab-loovuse-votab-motivatsiooni-pingutada-ning-voimaluse-ise-oma-tee-leida
