Viimastel nädalatel on üha häälekamat tähelepanu leidnud kõrghariduse alarahastamine ja sellest tulenevalt ka selle jätkusuutlikkus. Paistab, et kõrghariduses õppemaksu kehtestamise asjus on jää liikuma hakanud.
Riigikogu valimiste eel olid Parempoolsed ainsad, kes julgesid ausalt välja öelda, et kõrgharidus on krooniliselt alarahastatud ja olemasolev rahastamise mudel ennast ammendanud. Ja ammendanud mitte ainult rahaliselt, vaid ka moraalselt.
Tarbija jaoks võivad tasuta teenused ja asjad tunduda küll atraktiivsed, kuid üldjuhul toovad nad endaga kaasa hulga muid probleeme, mis lõppastmes läheb ühiskonnale hoopis kulukamaks, kui algul oodata võinuks.
Selleks, et majanduslanguse tingimustes tagada kõrghariduse piisav rahastamine, aga samal ajal vältida üldise maksukoormuse mõõdutundetut suurendamist, pakkusid Parempoolsed üheks võimalikuks lahenduseks kõrghariduses omaosaluse kehtestamist.
Poolteist aastat tagasi pälvis selline ettepanek avalikku pahameelt, kuid nüüd on enamiku parlamendierakondade esimehed möönnud, et kõrgharidusse tuleks eraraha tagasi lubada. Parempoolsed on oma vaadetega olnud lihtsalt mitu aastat ajast ees.
Kõrghariduses mõistliku omaosaluse kehtestamine ei aita suurendada ainult rahastust, vaid aitab kaasa kogu süsteemi mõistlikuks ja maksumaksjale jõukohasemaks kujundamisel.
Sellega seoses toon esile kolm peamist argumenti, miks mõistlik omaosalus kvaliteetsete avalike teenuste tarbimisel peaks olema reegel, mitte erand. Ja mitte ainult hariduses, vaid ka ühiskonnas laiemalt.
Oluline on mõista, et riigieelarve on juba täna väga suure surve all. Kärpida pole suudetud ja lisaraha vajavad paljud valdkonnad. Ent lõpmatuseni pole võimalik makse tõsta, et kõigi soove rahuldada ja veel rohkem tasuta teenuseid pakkuda. Seda enam, et Eesti avaliku sektori hariduskulud on Euroopa riikide seas ühed suuremad.
Samas on üliõpilaste otsene omaosalus üks Euroopa väiksemaid. Ka õppelaenu võtjate ja nende mahtude osakaal on Eestis üks Euroopa väiksemaid.
Peaksime rohkem liikuma selle põhimõtte suunas, et kes kasutab, tarbib ja reostab, see peaks ka ise olema valmis rohkem panustama. Automaksu puhul peetakse kuidagi iseenesestmõistetavaks, et kes rohkem sõidab, sellega keskkonda reostab ja vajab liiklemiseks korras autoteid, peaks ka ise sellesse rohkem panustama.
Kõrghariduse omandamisel võiks ka sellise põhimõtte poole liikuda, et vastutus kvaliteetse kõrghariduse pakkumisel ei peaks lasuma vaid riigil. Ka õppijal endal peaks olema vastutus ja sellega kaasnev nõudlikkus.
Isegi tagasihoidlik omaosalus suurendab märkimisväärselt teenuse kasutajate vastutustunnet. Kui inimene ise teenuse eest kasvõi osaliselt maksab, suurendab see nii vastutustunnet kui ka teadlikkust teenuse sisust ja väärtusest. Olukorras, kus mõni avalik teenus on kasutajale piiramatult tasuta, kasutatakse seda pahatihti ka vastutustundetult.
Kui inimesel tuleb kasvõi 10% teenuse maksumusest ise tasuda, siis mõtleb ta enne teenuse kasutamist, palju ta seda tegelikult vajab, ja kasutab seega teenust vastutustundlikumalt.
Hea näide on lastehoiu või -aiateenus, kus vanemad tasuvad üldjuhul omaosalust 10–15% ulatuses teenuse tegelikust maksumusest. See on aidanud vältida olukorda, kus tasuta kohta hoitakse kinni, samal ajal kui lasteaiakohta hädasti vajav perekond ootab järjekorras.
Kahjuks on kõrghariduse puhul märgata tendentsi, et kuna see on ilma igasuguse osalustasuta, siis minnakse ülikooli väga kergekäeliselt. Sageli ka erialadele, mis tegelikult huvi ei paku. Seda kinnitab kaudselt ka asjaolu, et märkimisväärne hulk üliõpilasi loobub valitud erialast juba esimesel õppeaastal.
Parempoolsed on tugevalt seisukohal, et kõrghariduses mõistliku omaosaluse kehtestamine on vajalik ja põhjendatud. Omaosalus aitab kaasa kõrghariduse rahastamise jätkusuutlikkuse tagamisele ning ka teenuse tõhusamale ja vastutustundlikumale kasutamisele.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 25.08.2024: https://epl.delfi.ee/artikkel/120316657/andres-kaarmann-korghariduses-moistliku-omaosaluse-kehtestamine-on-vajalik-ja-pohjendatud
