Riigisekretäri ametikoha nõuete ja riigikantselei rolli kiirkorras muutmine põhjusel, et peaminister Kristen Michal seda tahab, on läbimõtlemata, ohtlik ja isekas, seades ohtu 30 aastat riiki hästi teeninud süsteemi ja õigusriigi põhimõtted
Riigisekretär on üle 30 aasta olnud poliitilise ja ametkondliku võimu taskaalustaja. Vaidlused, kas riiki juhivad ikka poliitikud või hoopis ametnikud, on pigem arutelud ja positsioon neis sõltub sageli vaatenurgast. Süvenedes seni kehtinud riigivalitsemise süsteemi tuleb tõdeda, et tugevatel poliitikutel on võimalus juhtida riiki ja viia ellu oma poliitikat ning arukad ametnikud hindavad demokraatiat ja lasevad poliitikutel võtta vastu riigi tulevikku suunavaid otsuseid.
Viimaste nädalate märgid riigisekretäri rolli ja nõuete kiirkorras, nurga taga ja vähimagi avaliku debatita muutmisest peaks tegema tähelepanelikuks ning panema esitama rohkelt küsimusi. Miks? Võib arutada selle üle, kas riigisekretäril peab olema õigusharidus või mitte ning kas riigikantselei vajab kaasaajastamist suuremal või vähemal määral, aga oluline on, et otsused selles osas põhineks argumentidel ja läbipaistval debatil, mitte poliitilisel isekusel, et peaminister tahab.
Läbimõtlematu, kiirkonnas ja läbipaistmatu muutmine toob kaasa riigivõimu tasakaalupunkti nihkumise ja seda mitmel tasandil.
Esiteks nihutab see õiguste, kohustuste ja vastutuse tasakaalupunkti nii poliitilise ja ametkondliku võimu kui ka riigikantselei ja kõikide ministeeriumite vahel. Teiseks, Eestile omaste koalitsioonivalitsuste kontekstis nihutab see ka tasakaalu koalitsioonierakondade laiapindsuselt ühe erakonna võimu suunas. See on väga põhimõtteline muudatus Eesti riigijuhtimise süsteemis.
Sisuliselt on see üks riigireformi elementidest, mille rakendamise eelduseks peab olema pikaajaline ja sisuline debatt ning selge mõjuanalüüs. Sellisest muutusest riigijuhtimise juures ei olnud juttu enne valimisi, sellest ei ole juttu ka koalitsioonilepingus.
Tõsi, koalitsioonilepingus on küll riigireformi osa, aga riigisekretärist ja riigikantselei rollist, millega justkui reformi alustatakse, seal juttu pole. Rääkimata sellest, et alguspunktiks sellisel debatil peab olema vastus esimesele küsimusele, et miks seda tehakse. Pelgad väited, et riigikantselei rolli on vaja kaasajastada ja õigusalase hariduse nõue pole enam vajalik, ei ole piisavad.
Tasub mõelda, miks on õigusharidus seni olnud riigisekretäri kandidaadile kohustuslik. Põhjus on selles, et just juristid on ette valmistatud lahendama normikonflikte, kohustuste kollisioone, õiguste ja vabaduste kokkupõrkekohti õigusriigi ja õiguse kaudu. Eriti oluliseks on see eeldus muutunud keerulistel kriisiaegadel.
Miks ja kuidas on see vajadus on nüüdseks taandunud, on seni vastamata küsimused. Seejuures ei ole ilmselt ka argumendiks head organisaatorivõimed, sest see eeldus peab ju kehtima ka praegu juristist riigisekretäri juures. Seevastu seda õigusriigi kaitse võimekust mittejuristide hulgast saada on märksa keerulisem.
Seega on probleem, mida riigi tasandil lahendatakse, hägune. Selge on aga see, et mõne aja eest tahtis Kristen Michal juhtida kõige suuremat ministeeriumit. Oma tahtmise ta ka sai, just selleks loodi kliimaministeerium. Piisas Michalil lahkuda, kui kohe jagati kliimaministeerium jälle kaheks. Tööprotsesside, eesmärkide saavutamise, süsteemis töötavate ametnike ja mis kõige olulisem, inimeste ja ettevõtjate jaoks, keda see ministeerium teenindab, on see tähendanud lühikese aja jooksul üksjagu segadust.
Seega ei peaks riigisekretäri ja riigikantseleiga minema sama läbimõtlematut teed lihtsalt seepärast, et seekord tahab seda juba peaminister. Arvestades, et praegu peaks peaministril olema vaid üks prioriteet ja see on Eesti majandus, siis läbi mõtlemata ja hägusa eesmärgiga muudatused riigivalitsemises tuleb hetkel tõsta kõrvale ja keskenduda olulisele.
Ohtlik on selline tegevus meie edu ühe alussamba, õigusriigi vaates. Sellisel kujul riigi vundamendi kallale minek, kus peaminister otsustab muuta riigivalitsemise struktuuri ja justiitsminister raporteerib pioneeri kombel, et hakkas selleks ka seadust ette valmistama, viib paigast võimude tasakaalu üldisemalt, avades teed järgmistele sellistele küsitavatele lahenduskäikudele.
Riigisekretär on Eesti kõrgeim ametnik, kelle küll peaminister nimetab ja vabastab, aga kes on sõltumatu sild valitsuse ja ametkonna vahel, tagamaks õigusriigi põhimõtteid riigijuhtimisel. Kindlasti ei ole tegemist peaministri meeskonnaliikmega. Peaministri meeskonna liikmed on tema koduerakonna juhid ja tugeva peaministri puhul ka valitsuse liikmed, kui ta suudab nad panna kokkulepitud eesmärke, koalitsioonilepingut ellu viima.
Juba üksi riigisekretäri mõtlemine oma meeskonnaliikmeks näitab, et peaminister kas ei austa õigusriigi ja demokraatia põhimõtteid või ei ole ta iseenda võimes juhtida oma meeskonda piisavalt kindel.
Valitsus nimetab ka ametisse näiteks politseijuhid, riigi peaprokuröri ning rea teisigi kõrgeid ametnikke, president nimetab ametisse kohtunikud. Ametisse nimetaja ei saa mitte kuidagi sellega neid ametnikke oma meeskonnaliikmeteks. Vastupidi, selge sõltumatus nimetatavate osas on olnud Eesti üks tugevusi ja demokraatia ning edu alussambaid.
Poliitiline isekus, mille puhul ei ole otsuste aluseks Eesti riigi huvid ja õigusriigi põhimõtted, vaid hoopis iseenda või ainult oma koduerakonna huvid, suurendab inimeste usaldamatust riigivõimu vastu. Tunne ja taju, et võimule saades tehakse ikka, mida tahetakse ja lähtutakse iseenda mugavusest, vähendab niigi madalat usaldust poliitika ja poliitikute vastu veelgi.
Kokkuvõttes pole riigisekretäri haridusnõuete ja riigikantselei muutmine ühe ministeeriumi osakonna struktuuri ja tööplaani muutmine. See on tõsine riigireformilik otsus, peaministeeriumi loomine ja kui lisada endale mugava inimese paigutamine sellele ametikohale, koondub ohtlikult suur võimukese kahe inimese kätte. Väheneb demokraatia, sest kui see supermanager, kellena püütakse tulevast riigisekretäri näidata, asub manageerima ka ministreid ja ministeeriume, siis selle tulemuseks ongi vähem demokraatiat. Ära lõhutakse süsteem, mis Eestit on teeninud ka märksa rabedama demokraatia aegadel.
Kõnealused muudatused tuleb panna viivitamatult stopile ja valitsusel tuleb asuda tegelema riigi jaoks praeguses majandusolukorras tõsiselt oluliste teemadega, laia konkurentsivõimega ning veidigi proovida asuda oma sõnade suunas liikuma. Peaminister lubas kindlustunnet ja maksufestivali lõpetamist, aga kindlustunne läbi segaduste ja tuulelippu meenutavate otsuste maksusüsteemi osas vaid suureneb ning maksufestival kogub vaid hoogu.
Arvamuslugu ilmus ERR-is 23.08.2024: https://www.err.ee/1609432978/lavly-perling-plaan-luua-koikvoimas-peaministeerium-vahendab-demokraatiat
