Kõigepealt, kui Ligi järjekordne uitmõte – hakata ettevõtete tulumaksu asemel tõstma sotsiaalmaksu – oleks midagi muud kui küllaltki odav spinn, ei ilmuks see avalikkuse ette justkui poolkogemata, intervjuus muu jutu vahel, reede õhtul.
Selliseid põhimõttelisi muudatusi esitletakse ikka teistmoodi, räägitakse eesmärkidest ja mõjust, mitte ei öelda, et „eks ma täna proovin midagi siis paberile panna“.
Ehk siis – reaalset plaani ei ole olemas, mõju pole analüüsitud, tegemist on niisama udujutuga. Aga milleks peaks Reformierakonnal olema vaja sellist häma ajada, pealegi nii olulisel teemal, kõigi inimeste elu ja heaolu puudutavates küsimustes?
Ilmselt on asi selles, et plaani ettevõtetele lisatulumaks kehtestada on tabanud avalikkuse ja ettevõtjate päris tugev – ja täiesti väljateenitud – kriitika. Reformierakond on läbi aegade olnud väga osav tuult nuusutama, nähtavasti on sealsed ideoloogid mõistnud, et Eesti maksusüsteemi uppi keeramine sisuliselt peenraha nimel ei ole avalikkusele meeltmööda. Kuidas peenraha, räägitakse ju ikkagi 200 miljonist? Aga julgeolek vajab 1,6 miljardit kolme aasta peale ja eelarvepuudujääk on meil 1,7 miljardit tänavu ja tuleval aastal veel rohkem. Peale selle ei jõua kogutav 200 miljonit kaugeltki mitte täismahus riigikassasse, oma kaaluka osa nõuavad administreerimiskulud, IT-lahendused ja uued ametnikud.
Nüüd üritatakse rahandusminister Jürgen Ligi peaosalusel teha varjuteatrit, kus Reformierakond kaitseb ettevõtjate huve, üritab ettevõtete tulumaksu tõstmist väärata ning pakub alternatiive (olgugi need sama halvad kui algne plaan). Selles teatrietenduses kehastab põlisvaenlast – kellele romantiline kangelane küll lõpuks alla jääb – Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Reformierakond teeskleb aga poliitilist debatti ja ettevõtluse eestkõnelejaks olemist, et rahustada oma valijaid. Kuidas me aga teame, et tegemist on etenduskunstiga, mitte siira murega? Vastus on ilmne – nn kolme sotsi koalitsiooni koos Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga astus Reformierakond ju ise, vabatahtlikult, oma varasematest ideaalidest hetkekasu nimel loobudes.
Laual oli ka muid koalitsioonivõimalusi, mis lasknuks eelarvet kärpida ja riigiaparaadi kulusid kokku hoida. Sotside kihk tõsta makse ja nende lapsik lootus, et raha ühest taskust teise tõstmisel seda kuidagi ka juurde tekib, ei olnud ju ometi saladus. Seega toetab Reformierakond maksutõuse täiesti teadlikult, rääkigu Ligi mida tahes, ning praegune tingel-tangel „palgafondi maksustamisega“ on lihtsalt katse end ettevõtjate ees välja vabandada. Ettepaneku enda sisul ei ole sestap mõtet pikemalt peatuda – seal ei ole mingit sisu, detaile ega mõjuanalüüsi, see on lihtsalt jutt. Ka pole liiga oluline, millisel viisil täpsemalt ühiskonda lisamaksudega koormatakse – tegevuse tulemus jääb samaks.
Maksutõus ükskõik millisel kujul ei toeta majanduskasvu – vastupidi, see pikendab majanduslangust. Eesti majandus kukub juba mitmendat aastat, küündimatust rahanduspoliitikast tingitud eelarveaukude maksurahaga kinni lappimine ei paranda seda olukorda mitte kuidagi. Samas on aga just sotsiaalmaksu tõstmise juures üks oht, millele loo alguseski viitasin. Sotsid nimelt pole kunagi varjanud, et nad tahaksid sotsiaalmaksu kergitada, saadud raha abil riigi rolli ühiskonnas muudkui suurendada ja eraalgatust sootsiumi äärealadele suruda. See tähendab, kui Jürgen Ligi „plaan“ peakski mingil kujul töösse minema, on Pandora laegas avatud ja sotsiaalmaksu alatiseks tõstmiseks tee valla. Ehk siis – kui see maks kord tõuseb, siis alla ta enam ei tule, vaid heal juhul jääbki püsivalt oma „ajutisse“ kõrgusse või saab iga mõne aasta tagant protsendi-paar veel lisakski.
Mida siis teha tuleks, et riigirahandus korda saaks? On ilmne, et ainus jätkusuutlik tee on kulutada samas mahus, mis me teenida suudame. See tähendab, et riigi kulutused peavad Eesti majandusse ära mahtuma, kõik muud plaanid viivad tohutute probleemideni täpselt nagu end lõhki laenanud inimese puhul.
See tähendab, et tuleb kärpima hakata. Parempoolsete analüüs näitab, et kokkuhoiukohti jätkub. Näiteks peretoetused, mida makstakse nii abivajajale kui ka miljonärile, pensionite iga-aastane automaatne tõstmine, vanemahüvitise äärmiselt helde ülempiir. Eesti riik pakub tervet hulka teenuseid ja toetusi, milleks meil tegelikult raha ei ole. Kärpimine ei saa piirduda sellega, et ministeeriumid tõmbavad oma halduskulusid kokku, ostavad vähem kohvi ja jätavad suvepäevad ära. Et ennast eelmiste valitsuste käpardlikest otsustest vabaks võidelda ja kõigi praeguste parlamendierakondade kaasabil kaevatud august välja ronida, on vaja rakendada päris jõulisi abinõusid. Varjuteatri näitlejatest nii raskete ülesannete juures kahjuks asja ei ole.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 19.08.2024: https://epl.delfi.ee/artikkel/120315853/kristjan-vanaselja-reformierakond-teeskleb-oma-valijate-rahustamiseks-poliitilist-debatti-ja-ettevotluse-eestkonelejaks-olemist
