Üha enam ettevõtjaid on mures Eesti konkurentsivõime jätkuva kahanemise pärast. Ebakindlust süvendavad veel mitu ohtu, millest värskeim on tõenäosus, et senine majanduslangus ei pruugi piirduda kümne kvartaliga, vaid võib suubuda hoopis uude globaalsesse finantsturgude kriisi. Alljärgnevalt refereerin ja analüüsin mõnda senist ideed nii Eestist kui maailmast ning pakun välja ka paar uut mõtet konkurentsivõime tõstmiseks.
Peaminister Kristen Michal on rõhutanud, et tema valitsuse tähtsaim eesmärk on pakkuda inimestele ja ettevõtetele kindlustunnet ning läbi selle toetada majanduskasvu. Ühtlasi on ta juba enne peaministriks saamist palunud hoida ootused madalal. Mõistlik soovitus, arvestades viimastel aastatel ettevõtjate suust järjest sagedamini kõlanud ütlust: peaasi, et valitsus ei segaks liialt majanduse toimimist. Nagunii on majanduses kuhjumas murelike signaalide kaskaad: suurinvestorid lahkuvad Eesti aktsiaturult, ekspordimaht aina väheneb ja hinnatõus ei rauge.
Sellegi valitsuse puhul tasub kindlasti jälgida, kas teod ja sõnad liiguvad samas taktis. Algus on muidugi keeruline, kuna otsustati taaskehtestada ettevõtete tulumaks, mis on 25 aastat tagasi selle vastu edukalt võidelnud Siim Kallase sõnul ebaõiglane ja segane. Mäletan kunagise rahandusministeeriumi kommunikatsioonijuhina, kuivõrd just ettevõtete tulumaksuvabastus aitas Eestil saada välisinvestorite silmis hädavajalikku tähelepanu ja usaldust. Nõustun audiitoritega, kes väidavad: selle maksu kehtestamisega võivad kaasneda liigsuured arendus- ja halduskulud, kasumi optimeerimislaine ja avansilisusest tulenevad tõlgendusvaidlused. Selleks, et uus maks muutuks tasuvamaks, tekib kehtestajail suur kiusatus seda edaspidi põlistada ja kasvatada.
Oletame, et analüütikutel ongi suutlikkus turgu väiksemaks rääkida. Sel juhul võib aga täiesti kindlalt väita, et valitsus suudab oma otsuste või otsustamatusega majandust suuremaks teha. Kogu Eesti huvides (opositsioonierakonnad välja arvatud 😉) võiks ju olla, et uusvana koalitsioon suudakski täita oma eesmärgi suunata majandus kasvuteele. Meil pole enam aega oodata veel üht uut ja senisest võib-olla pädevamat valitsust. Aga mida siis valitsus võiks teha?
Koalitsioonilepe 2024-2027 pakub konkurentsivõime kasvatamiseks välja tõhusama riigivalitsemise tehisaru toel, riigirahanduse korrastamise ja tööstuse toetamise väljaspool pealinna regiooni. Rohepööret enam ei mainita, ju on siis moest läinud. Üldjoontes on need ideed ju head, aga siiski ebapiisavad, et parandada Eesti konkurentsivõime reitingut (2022.a. – 22., 2023.a. – 26., 2024.a. – 34. koht maailmas).
Pealegi peegeldavad need mõtted EL-is järjest enam moodi läinud liialt riigikeskset majandusmudelit, mille ülesehitamine võiks Eestis küll jääda mineviku õppetunniks. Muide, selline tore IMD alammõõdik nagu „valitsuse poliitika kohandatavus“ ongi Eestis selges languses, nagu on ka eelarvetasakaal, riigi transparentsus või ettevõtlusaktiivsus. Ministrid vajaks pressi- ja poliitnõunike kõrval ka mentoreid.
Huvitav on jälgida, kas valitsuse detailsemates kavades jätkuvad eelmise valitsuse tegevusprogrammis 2023-2027 nimetatud soovituslikud tööriistad ettevõtetele (innovatsioonitrepp ja rohetrepp), pensionifondide raha investeerimine Eesti majandusse, maksupoliitikaga ringmajanduse soodustamine, energiataristule uute välisühenduste rajamine ja erakorralised toetused toidutootjatele.
Eesootava kutsehariduse reformi osas soovitaks, et ei ole vaja kõigile ametiõppijatele mõõta ühe vitsaga 4-aastast kutsekeskharidust. Pigem tasub kasvatada õppekavade rahvusvahelist mõõdet, sest juba 10 aasta pärast on meil õppijate defitsiit veelgi suurenenud.
Kõik neli põhimõõdikut, mille alusel IMD koostab maailma riikide konkurentsivõime edetabeli, on Eesti puhul languskursil – majanduse seisund, valitsuse tõhusus, äritegevuse efektiivsus ja infrastruktuur. Oluline on, et maksutõusu-himuline valitsus mõistaks ja kannaks välja oma vastutuse kõigi mõõdikute lõikes, mitte ainult valitsuse tõhususe osas. Kui IMD mõõdikuist esimese, economic performance’i osas on Eesti vaid paari aastaga kukkunud 29.-lt kohalt 54.-le, siis pole see üksnes erasektori mure.
Riiklikke programmdokumente lugedes jääb silma, et konkurentsivõime käsitlus keskendub meil liigselt riigi sisse. Kuhu jääb siis lennukas rahvusvahelisem mõõde? IMD pakub Eestile välja mõned väljakutsed, mida valitsus võiks tõsiselt analüüsida ning mille juures riigi roll on rajada seadusruum ja esmane tegevuskeskkond, milles erasektor saaks tegevusvabadust kasutades ise edasi toimetada. Omalt poolt lisan IMD üldistele soovitustele lahtiseletused detailsemal tasandil.
Esiteks, uute eksportturgude leidmine. See ei peaks olema ülesanne üksnes EISA-le, kelle eksporditeenused on muidu vajalikud, aga veidi trendimaigulised ja ebajärjekindlad. Näiteks on kusagile kadunud tasuline ekspordipartneri otsinguteenus. Meie ettevõtted on jäänud liialt ootama enda konkurentsivõime taastumist Soome ja Rootsi turul, mis ei pruugigi enam juhtuda. Ekspordikorraldajana julgen väita: valdaval enamusel Eesti ettevõtetest pole piisavalt kontakte, aega ega vaba raha riskirohketeks katseteks uutel turgudel. Abiks võiks olla klastrimudeli kasutamine senisest enamates sektorites.
Teiseks, innovatsiooni kiirendamine. Eesti on Euroopa innovatsiooni tulemustabelis keskmiste seas – veidi (104%) üle EL keskmise, aga langeva reitinguga. Vähenenud on patentide taotlemine per capita, uuenduslike äriprotsesside ja keskkonnatehnoloogiate juurutamine. Ka Euroopa Komisjon soovitab suurendada nii otsest kui kaudset valitsuse toetust ettevõtluse teadus- ja arendustegevusele. Kindlasti aitaks see suurendada erialaliitude rolli sektorite koostöövõime tugevdamisel. Näiteks RITA+ toetusesaajate ringi ja tegevuste mahtu tuleks oluliselt laiendada, et seeläbi võimestada ettevõtete ühiselt koordineeritud arendus-, turundus- ja tootmistegevust.
Kolmandaks, infrastruktuuri arendamine. See ei piirdu Rail Balticuga, mis niigi juba kallineb, kahaneb ja hilineb. Jätkuvat panustamist vajab ka maanteetaristu alates elementaarsest teehooldusest ja Via Baltica edasiehitamisest. Sootuks soiku on aga vajunud kiire sidevõrgu rajamine maapiirkondadesse, mis peaks olema esmane eeldus selleks, et edendada kasvõi kaitsetööstust regionaalselt tasakaalustatumal moel. Muide, ka kaitsetööstus pole kauaigatsetud Eesti Nokia, vaid vajab jäämäe veepealne osana kestlikkuseks laiemat kandepinda – tipptasemel masina- ja plastitööstust, programmeerijaid ja disainereid, kvaliteetset optikat, testimislaboreid ja hooldusteenuseid.
Üldiselt on majanduskasvu elavdamise soovitused kas universaalsed (nt hariduse väärtustamine) või kohaspetsiifilised (nt tööjõu olemasolu aspekt) ning jaotuvad aja-, raha- ja inimressursi eeldatava kulu poolest kas väikese-, keskmise- või suuremahulisteks. Nende soovituste elluviimine eeldab aga senisest kvaliteetsemat juhtimisteenust. Kust seda võtta? Näiteks ajakirjanikud panevad praegu erialase pädevuse ja funktsionaalse lugemisoskuse osas poliitikutele pika puuga ära. Kajastajad on eestvedajatest paremad.
Kodumaine Tööandjate manifest pakub põhjalikult läbitöötatud ja jätkuvalt aktuaalse programmdokumendina veel mitu ideed: riigireformi taaskäivitamine, ettevõtluse halduskoormuse vähendamine, õpetajate palgatõus, tehnoloogiaõppe edendamine, suurem paindlikkus töösuhetes ja kvalifitseeritud välistööjõu värbamisel, inimeste vaimse ja füüsilise tervise hoidmine jne. Fookuses tuleb hoida ettevõtete lisandväärtuse suurendamine. Eesti siht olgu piirkonna kõige konkurentsivõimelisema ettevõtluskeskkonna loomine.
Eesti Panga koostatud Eesti Konkurentsivõime Ülevaade toetub soliidsele baasandmestikule ja pakub iga-aastaselt uuendatava kirjelduse hetkeseisust. Konkurentsivõime parandamiseks on välja pakutud energiakandjate hinnakasvu leevendamise toetusmeetmed, maksumäärade vähendamine, vesinikuenergia arendamine ja keskkonnainnovatsioon.
Lõpetuseks: poliitilised tippotsustajad võiksid loobuda hukatuslikust ambitsioonist võtta majandus riigi juhtida. Erasektor pole riigist rumalam. Piisavalt vastutusrikkaid väljakutseid jagub niigi – näiteks eestikeelsele haridusele üleminek ja gümnaasiumihariduse riigistamine, aga ka innovatsiooni ökosüsteemi strateegilise juhtimise parandamine.
Võimalikest eduteguritest on just valitsuse kompetentsus IMD riigiprofiilis Eesti kohta niikuinii konkurentsitult madalaima hinnanguga ja seepärast ebausaldusväärne. Jüri Raidla sõnutsi: viimase paarikümne aasta probleem on Eestis olnud valitsemise ja juhtimise kvaliteet. Ja see on Eesti konkurentsivõimet pärssiv ning kõigi meie rahakotti otseselt mõjutav tõsine juurprobleem, mitte ajend lihtlabaseks ärapanemiseks või ilkumiseks.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 16.08.2024: https://epl.delfi.ee/artikkel/120315342/majanduse-paasterongas-eero-raun-erasektor-pole-riigist-rumalam-poliitikud-ei-tohiks-votta-majandust-riigi-juhtida
