Õigus eraomandile ja omandi puutumatus on vaba ühiskonna alustalad. Eesti Vabariigi põhiseadus kaitseb eraomandit ja paneb kõigile Eestimaal elavatele ja toimetavatele inimestele kohustuse hoida loodust. Viimasel ajal jõuavad aga üha sagedamini ajakirjandusse lood nende kahe vastandamisest.
Üheks tavaliseks näiteks sellest on maa kaitse alla võtmine lihtsalt ütluste põhjal, et keegi on kuulnud või vilksamisi näinud seal mõnd kaitsealust liiki. Samuti kuuleme, et ametnikud toimetavad metsades ilma omanikku teavitamata, seavad looduskaitse alaseid piiranguid, mille kehtivuse avastab omanik alles tagantjärele.
Nii joonistuvadki välja kaks põrkuvat hoiakut keskkonnakaitse alal. Vastne kliimaminister Yoko Alender arvab, kui on mingigi kahtlus, et haruldane liik võib teatud piirkonnas elada või sinna kunagi elama asuda, siis on maa-ala kaitse alla võtmine põhjendatud. Õiguskantsler Ülle Madise on aga teist meelt: omandi meelevaldne piirang on vastuolus põhiseadusega.
Keeruline osa selles vastasseisus on asjaolu, et mõlemal on kindlasti õigus. Küsimus on tegelikult usalduses. Maad ja metsa majandavas omanikus näevad Eestis looduskaitsjad ja keskkonnaametniku keskkonnaohtu, mitte looduskaitse tugisammast. Enamikel juhtudel hoolib aga just omanik rohkem kui keegi teine maa ja metsa püsimisest, selle viljakusest, taastumisest ja jätkusuutlikkusest. Iga ametkonna ja ametniku kohustus on vastutustundlikku omanikku austada ja usaldada ning temaga koostööd teha.
Kui nüüd tahetakse eramaad kaitse alla võtta, siis peab riik tõestama, et kõnealusel maal tõepoolest on haruldast liiki nähtud või kuuldud, või et eksisteerib tõenäosus liigi sinna kolimiseks. Sellele peab järgnema mõjuhinnang, mis arvestab ka kliimamuutustest tekkivate elukoha ja levikuala muutustega, ning kui tõesti ka selle põhjal on vaja see maa kaitse alla võtta, siis omanikule tuleb kompenseerida saamata jäänud tulu või siis tuleb maa asendada samaväärse maaga mujal.
Viimane võimaldab vältida olukorda, kus meelevaldselt võetakse maad kaitse alla, olgu selle tõukeks siis näiteks ametniku ja omaniku omavaheline tüli või naabri pahatahtlikkus. Samuti aitaks see vältida tulemust, kus piltlikult öeldes terve Eesti kaitse alla võetaks. Lõppude lõpuks võib praeguses muutuvas kliimas igal hektaril elada keegi, kes on ohustatud, näiteks levikuala nihkumisel põhja poole.
Valitsustevaheliste kliimamuutuste paneeli (IPCC) viimase raporti hinnangul on pooled liigid liikunud pooluste suunas ja seega võib igast hektarist saada sobiv elupaik mõnele ohustatud liigile. Tuletaks nüüd meelde hiljutist uudist, et Eesti on juba teinud maailma riikidest kõige enam edusamme keskkonnaseisundi parandamisel.
Eelkõige on vaja lõpetada usaldamatus omaniku ja ametnike vahel. Omasid tuleb hoida, see algab usaldusest ja koostööst. Ja kas meeldib see või mitte, ka inimene on osa loodusest ning ta vajab süüa ja elupaika nagu kõik teised olendid. Enamus meist tahab hästi elada, eriti on vaja elujärje paranemist neil, keda jätkuv majanduslangus on surunud või surumas vaesusse.
Ametnike ja omanike vägikaikavedu metsades ja põldudel viib aga ühiskonna veelgi suurema lõhestumiseni, sealt edasi aina suuremate ohtudeni, näiteks kaitsetahte nõrgenemiseni.
Arvamuslugu ilmus ERR-i portaalis 15.08.2024: https://www.err.ee/1609425256/annela-anger-kraavi-ametnik-peab-omanikku-usaldama-ja-vastupidi
