Kui kohalikud populistid leiavad enda ideoloogiast õigustusi välismaa äärmuslaste vägivallale või ähvardavad ise näiteks kohtunike pead veerema panna, on Eesti ühiskonna reaktsioon alati negatiivne.
Keegi ei taha, et kaikamehed tänaval marutaksid, vastupidi, üldiselt soovivad ühiskonna liikmed, et valitseks õiguskord ehk ühiskonnaliikmete kokkulepitud käitumisreeglid, et kõik saaksid tunda end turvaliselt ja hästi.
Neil päevil õigustasid aga täiesti ootamatult ideoloogilist vägivalda Reformierakonna minister Yoko Alender, parlamendiliige Hanah Lahe ja ka Tallinna abilinnapea Pärtel-Peeter Pere.
Kommenteerides kliimaaktivistide äärmuslikku tegevust – supiloopimisest lennujaamade ründamiseni – rääkis esimene vabadusest ise valida vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks, teine selgitas aga, et kliimaaktivistidel polegi muid väljendusviise peale õigusrikkumiste üle jäänud. Kolmas hõikas kõige selle tunnustuseks ühismeedias „suurepärane!“.
Pealtnäha viisakate inimeste avaldused vägivalla, avaliku korra rikkumise, teiste inimeste vara hävitamise ja turvalisuse vähendamise õigustamiseks ei erine mitte kuidagi näiteks ekrelaste tahumatutest vägivallaõigustustest, kus seatakse kahtluse alla erinevate ühiskonnagruppide õigus üleüldse eksisteerida.
Reformierakondlaste ütlused ei erine tegelikult ka pronksiööl Tallinna rüüstamist ja põletamist õigustanud jõugujuhtide käitumisest. Mäletatavasti kuulis toonagi vabandusi ja õigustusi, et vaestel allaheidetud märatsejatel ei jäänud midagi muud üle, et end kuuldavaks-nähtavaks teha.
Eesti edu kaks alussammast on olnud parempoolne majanduspoliitika ja õigusriigi põhimõtetest kinnipidamine. Tänaseks on Reformierakond maha mängimas esimest, kehtestades ettevõtetele tulumaksu, samal ajal jätkates riikliku kuluralliga.
Tegelikult pole vahet, kas õigusriigi põhimõttest eemaldumine, kus ühele äärmuslikule ühiskonnagrupile ehk kliimaaktivistidele jagatakse indulgentse, on teadlik kultuurisõja algatamine või rumalus. Mõlemal juhul on sellisel tuulekülvamisel kurjad tagajärjed. Loodetavasti avab peaminister suu ning selgitab oma erakonna seisukohti.
Nii mõneski riigis on kliima- või ökoterrorism tõsine teema ning kahju, mida selle kaudu inimestele ja nende varale tekitatakse, ulatub sadadesse miljonitesse.
Kellegi vara hävitamisele, halvemal juhul kellegi vigasaamisele kliimakaitse egiidi all ei tohi järgneda mingit õigustust ega vabandust, vaid hukkamõist.
Täna meil siin ei ole veel vaja rääkida riigi enesekehtestamisest sel teemal, aga just poliitikute hinnangutel on oluline tähtsus, kas see jääb nii ka lähitulevikus. Äärmuslustel on kalduvus pooluseid tugevdada ja sellega ühiskonnagruppe omavahel vastandada, ometi võiks seda vältida ja uut kultuurisõda mitte õhutada.
Kokkuvõttes ei ole vaja õigustada kliimaterrorismi, nagu ei ole vaja korraldada ka kõrgemaid kliimakursuseid ja kaitsealusteta piirkondade kaitsealadeks kuulutamist.
Hoopis majandusküsimustele on vaja keskenduda. Just jõukate ühiskondade liikmed, kel on tööd, vabadust ise oma elu korraldada ja võimalus end väärikalt ära elatada, tajuvad tugevamat side ning tuleviku seotust oma riigi ja paikkonnaga.
Sellise sidemega kaasneb vastutus ümbritseva eest ning kui seda põhjendamatute reeglite ja piirangutega mitte lõhkuda ja inimestes trotsi tekitada, on see parim kindlustus tuleviku hästi hoitud keskkonna jaoks.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes, 09.08.2024: https://epl.delfi.ee/artikkel/120313639/lavly-perling-oigusrikkumine-kehtib-ka-kliimaaktivisti-puhul-juhtivad-poliitikud-ei-tohi-ideoloogilist-vagivalda-oigustada
