– Demokraatidel on uuesti tekkinud võimalus oktoobris toimuvad valimised võita.
– Harris peaks tulemuse oma kasuks pöörama rohkemates kaalukeeleks olevates osariikides kui Trump.
– Eestile ja teistele USA liitlastele on kõige olulisem järgmise presidendi tegelik käitumine.
Eestile on kõige olulisem järgmise USA presidendi käitumine liitlassuhetes ning Ukraina abistamisel, kirjutab Marti Aavik erakonnast Parempoolsed.
Ameerika sisepoliitika on praegu ülipõnev. Kõnekäänd palub aga hardalt võimalust elada igaval ajal, sest põnevus tähendab ohtu, et asjad võivad minna halvasti. Joe Bideni taandumine ja Kamala Harrise (tõenäoline) saamine presidendikandidaadiks tähendab seda, et demokraatidel on uuesti tekkinud võimalus oktoobris toimuvad valimised võita.
Küsitlustest näitab Harrisele edu Donald Trumpi ees praegu küll vaid Ipsos/Reuters ning Harris peaks tulemuse oma kasuks pöörama rohkemates kaalukeeleks olevates osariikides kui Trump.
Eestile ja teistele USA liitlastele on kõige olulisem järgmise presidendi ja tema administratsiooni tegelik käitumine liitlassuhetes ning Ukraina abistamisel. Võib eeldada, et Harrise ajal jätkub praegune poliitika. Ollakse Ukrainat toetamas, kuid ette saab heita, et strateegiline eesmärk pole selgelt defineeritud. Ei ole välja öeldud, et Ukraina võit tähendab Venemaa poolt vallutatud maade tagasi saamist. Samuti on praegune administratsioon seadnud piirangud oma antud relvasüsteemide kasutamisele – Ukraina ei saa nendega kahjutuks teha sõjalisi objekte Venemaa territooriumil.
Trumpi plaanidega on asjad palju segasemad. Uudised nende kohta sõltuvad sellest, kellega ta parasjagu rääkinud on. Boris Johnsoni ja Viktor Orbani kirjeldused Trumpi juttudest Ukraina kohta on päris erinevad.
Asepresidendi kandidaadiks valitud J.D. Vance oli üks aktiivsematest Ukraina toetamise vastu võitlejatest. Tema senatis peetud pikk kõne Ukraina kohta on vägagi ebameeldiv. Müncheni julgeolekukonverentsil esitas ta diplomaatilisemalt juba pikemat aega tuntud juttu sellest, et Ameerikal on vaja keskenduda liitlastele Aasias ning puhtalt pragmaatilise ressursside jagamise tõttu ei saa toetada Euroopat. Samas on üldise poliitilise loogika tõttu äärmiselt ebatõenäoline, et Trump jätaks asepresidendi korraldada oma Ukraina-poliitika või ülepea midagi tõeliselt olulist.
Vaatlejad, kes kalduvad Trumpist liitlassuhetes ja Ukraina asjus pigem head uskuma, ei arvesta, milline mõju on MAGA kampaaniatel valijaskonnale olnud. Pew Researchi regulaarsed küsitlused näitavad, et kui 2022. aasta kevadel oli vabariiklaste valijate hulgas toetus Ukraina abistamisele tugevamgi kui demokraatide seas, siis pärast Trumpi kampaania algust leiab üle poolte vabariiklaste valijatest, et Ukrainat aidatakse liiga palju.
Halb on see, et Ukraina toetamisest on Trumpi ja MAGA kampaanias saanud sisepoliitika osa – Ukraina kaitsmine Venemaa vastu oleks justkui demokraatide ja Bideni parteiline projekt. Kusjuures kampaanias liialdatakse arvudega oluliselt ehk USA ei ole Ukrainat abistanud ei absoluut- ega suhtarvudes nii palju, kui Trump räägib.
Demokraadid on viimastel nädalatel kurikuulsaks jutustanud vabariikliku mõttekoja The Heritage Foundation projekti 2025 ja selle 900-leheküljelise strateegiadokumendi. Suhtumises Venemaasse, Ukrainasse ja liitlassuhetesse on see dokument analüütiline, aga pigem traditsioonilise vabariiklaste positsiooni, mitte äärmuslikult Ukraina-vastaste MAGA poliitikute poolt.
Samas ei ole sellest dokumendist võimalik teha raudkindlaid järeldusi tulevase Trumpi administratsiooni poliitika kohta. Kui, siis eelkõige nii, et Heritage on ette valmistanud tuhandeid inimesi, et võtta üle positsioone föderaalvalitsuses, sealhulgas välispoliitikas.
Selgem dokument on vabariiklaste valimisplatvorm. «Return to Peace through Strength» on selle välispoliitika osa pealkiri, eesti keeles umbes «Rahu naasmine jõu toel.» Vabariiklased lubavad liitlassuhteid tugevdada selle kaudu, et liitlased peavad lubatud määral ühisesse kaitsesse investeerima ning taastades Euroopas rahu. Ehk võtmekoht on ikkagi selles, et nüüd ka suured Euroopa riigid piisavalt kaitsesse panustaksid.
Mida Trumpi administratsioon täpsemalt Ukraina toetamiseks teeks, me programmist teada ei saa. Trumpi meeskonnal ei ole praegu kindlat Ukraina-poliitikat ning seda üritavad mõjutada erinevate vaadetega poliitikud. Selle kohta, mida Trumpi administratsioon tegelikult tegema hakkaks, saame praegu teha siiski vaid oletusi.
Valijameeste kogus on 538 liiget ja võiduks on vaja saada 270 häält. Alates 1990ndatest on kinnistunud demokraatide kantsideks lääneranniku ja põhjapoolse idaranniku osariigid, sisemaal ja lõunas toetatakse vabariiklasi. Kaalukeele osariikideks nimetatakse neid, kus valimistulemust on võimalik usina kampaaniaga pöörata ning millest sõltub valimisvõit. Need on praegu Pennsylvania (19 valijameest), Michigan (15), Arizona (11), Wisconsin (10) ja Nevada (6).
Praeguste küsitlustulemuste järgi võib Trump loota 251 enam-vähem kindlale häälele. Juurde on vaja 19 ehk piisaks ainuüksi võidust Pennsylvanias või kahe muu osariigi kombinatsioonist. Demokraatidel on puudu 44 valijamehe hääl.
Presidendiks saamiseks tuleb Harrisel võita Pennsylvanias ja veel kahes või kolmes kaalukeele osariigis.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 26.07.2024: https://arvamus.postimees.ee/8066807/marti-aavik-harris-vs-trump-mis-saab-ukrainast
