Eesti maksusüsteemi pea peale keeramine selle asemel, et riigi rahandusega päriselt tööle hakata, läheb ajalukku ilmselt ühe kõige lühinägelikuma otsusena Eesti poliitika ajaloos.
Eesti maksusüsteemi tugevusteks olid aastaid lihtsus, ühetaolisus ja ettevõtete tulumaksuvabastus. See oli enam kui kakskümmend aastat meile konkurentsieeliseks, aitas tuua riiki investeeringuid ja rahastada riigikassat. Süsteemil oli mõistagi puudusi, kuid üldjoontes töötas see hästi, pidas vastu globaalsele finantskriisile ja koroonapandeemiale.
Nüüd on aga olukord muutunud. Populistid ees ja vasakpoolsed järel, ei ole suutnud mitu valitsust järjest teha vastutustundlikku poliitikat, lubanud hoopis kõigile kõike, kulutanud riigieelarvest raha ette ära ja võtnud kõvasti laenu peale. Näiteks, tänavu kasvas Eesti riigivõlg läinud aastaga võrreldes 45% võrra, aasta esimeses kvartalis lausa 21 protsendi jagu. Vaheldumisi olid võimul kõik Eesti praegused parlamendierakonnad, kelle juhid kõik ühiselt vastutavad ka Eesti riiki tabanud riigirahandusliku kaose eest.
Parempoolsed on sellest kaosest rääkinud mitu aastat, juhtinud tähelepanu, et olukord, kus kulud on pidevalt suuremad kui tulud, lõpeb alati halvasti. Eesti keskaparaadi kulud on juba aastaid suuremad kui tulud, nüüd juba sellisel määral, et meid ähvardab järgmisel aastal Euroopa Liidu eelarvemenetlus.
Kujundlikult – peol on lubatud kõigile välja teha, aga raha ei olnud, seega tuli võtta kiirlaenu! Nüüd vaja, et ema maksaks laenu koos intressidega tagasi, aga taskuraha tahaks ikka, et pidu saaks jätkuda. See pildike tundub küll absurdselt tobe, aga praegused parlamendierakonnad – sedakorda Kristen Michali sotside valitsuse kujul – esitavad seda nõudmist ju täitsa tõsimeeli.
Asi on naljast kaugel, tegemist on ikka halvimas võimalikus mõttes murrangulise momendiga Eesti ajaloos. Ettevõtetele kehtestatakse pärast 20 aastat jälle tulumaks, olgugi Eesti majandus juba mitmendat aastat languses, olgugi meie Euroopas ainsad, kellele tänavugi langust ennustatakse. Kristen Michali sotside valitsust see ei kõiguta – riigi kulude kokkhoiu asemel otsustavad nad tõsta makse, et kogutud raha eest omaenda saamatuse tagajärgi tasandada.
Maksude tõus tõstab inflatsiooni, kiire inflatsioon omakorda käivitab indekseeritud eelarvekulude automaatse tõusu. See on nõiaring, millest pole võimalik seniste meetoditega välja murda. Praegune sotside juhitud valitsus sellest aru ei saa. Aga tegelikult on nii, et kui me riigieelarves automaatselt kerkivate kulude osakaalu otsustavalt ei vähenda, siis võtame laenu ja tõstame makse niikaua, kuni peame Rahvusvaheliselt Valuutafondilt abi küsima. Siis juba koos kõigi sinna juurde kuuluvate hädadega, nagu pensionite ja riigitöötajate palkade kümnete protsentide kaupa kärpimine.
Küllap on sinna veel mõni aasta aega, aga taoline tulemus on tänase valitud suuna juures vältimatu. Mida kauem kulutame raha, mida meil tegelikult ei ole, seda rängem tuleb kukkumine. Enne seda saab aga veel kõvasti makse tõsta, tööinimesi uute koormistega kurnata ja samas valimistel laialt lubadusi jagada, justnagu Eesti oleks endiselt kiire majanduskasvuga väike ja ettevõtlik riik nagu aastaid tagasi.
Eriline vingerpuss on siinjuures maksutõuse „ajutisteks“ nimetada ja muudkui kinnitada, et tegemist on „julgeolekumaksuga“. Näiteks käibemaks tõusis globaalse finantskriisi ajal „ajutiselt“ 18% pealt 20% peale, toonagi olid otsuse taga reformierakondlased, sh tänane rahandusminister Jürgen Ligi. Julgeolekuga pole maksutõusudel aga mingit tegemist, sest ega lisaks kogutud raha peal pole ju mingit märki, et see peaks just julgeoleku tagamisse minema. „Julgeolekumaksu“ raha läheb ikka otse riigieelarvesse, kus sellega valitsuse otsuste tagajärgi klaaritakse ja varem võetud laenude intresse tasutakse.
Samas ei ole praegu veel liiga hilja! Vastavad seadused pole jõustunud, maksud pole veel tõusnud, praegu on võimalik veel plaan tagasi pöörata, tunnistada, et tegemist oli ebaõnnestunud mõttega ja reaalselt tööle asuda. Reformierakond on aastakümneid püüdnud oma kuvandi osaks teha raha lugemise oskust, tugevat riigivalitsemise võimekust. Olge lahked, nüüd on teil võimalus seda tõestada.
Esimese sammuna pärast maksutõusudest loobumist ja kulupõhise riigieelarve kõigile nähtavaks tegemist tuleks kärped korralikult ette võtta. Ootame konkreetseid numbreid ja valdkondi, milliste teenuste pakkumisest keskvõim loobub, millistest ministeeriumitest ja kui palju kokku hoitakse, millised allasutused suletakse, millised lausalised toetused lõpetatakse ja sihitud toetustega asendatakse.
Järgmiseks tuleb kulude indekseerimisest loobuda. Olukord, kus 90% riigieelarve kuludest kasvab ilma vastava poliitilise otsuseta, peab lõppema, see ei ole meile jõukohane ega jätkusuutlik.
Eesti eesmärk peab olema meie inimeste heaolu ja turvalisuse, julgeoleku hoidmine. Selleks on vaja raha ning raha tuleb riigieelarvesse ainult majandusest. See tähendab, et Eesti vajab majanduskasvu, mis on püsiv, pikaajaline ja naabritest kiirem – muul moel me rikkamatele naabritele järele ei jõua. Sellise kasvu soosiva majanduskeskkonna loomiseks tuleb esmalt kõigil koalitsioonipartneritel allkirjastada Eesti Tööandjate Keskliidu majandusplaan „Ambitsioon on valik“ ja neid põhimõtteid ka riigivalitsemise juures rakendada.
Eestis kehtib liiga palju ebavajalikke bürokraatlikke norme ja regulatsioone, mis kõige tipuks on puhuti vastukäiva sisuga. Uus valitsus saaks ettevõtjaid aidata, koostades esimesel võimalusel nimekirja normidest, mida majanduskeskkonna parandamise huvides tühistatakse.
Üks kindel asi, mis tuleks ära teha, on spetsiaalne nn investeeringute eriüksus, mis tegeleks valitsuse tasandil iga päev ainult sellega, et Eestisse suurt raha meelitada. Meil on vaja märkimisväärseid, miljardilisi investeeringuid, kaasnevaid uusi töökohti ja uusi võimalusi.
Ehk siis, Kristen Michal, palun hakka tööle! Päris töö on keeruline ja kärpimine valus, poliitilisi plusspunkte sellega ei nopi, aga asi on tõsine, Eesti vajab neid otsuseid.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 23.07.2024: https://epl.delfi.ee/artikkel/120309615/lavly-perling-kristen-michal-veel-pole-hilja-arge-tostke-makse-hakake-pariselt-tood-tegema
