Kuna rahandusminister Mart Võrklaev võttis ette negatiivse lisaeelarve koostamise, on põhjust meenutada Parempoolsete kärpekava, mida ministrile tutvustati augustis 2023. Kärpekava nõudmised olid: lõpetada eelarve kaudu valijate püüdmine, peatada küsitava õigusloome tootmine ja ametnikkonna kasv ning käivitada riigireform.
Tänane riigirahanduse olukord sunnib kordama ettepanekut viia läbi riigi tegevus- ja kuluaudit. Eesti iseseisvuse taastanud põlvkond teadis enda nõukogudeaegse kogemuse põhjal, et riik on kehv peremees. Tänased riigirahanduse juhid on järgmisest põlvkonnast, kel seda kogemust pole. Nad on verbaalselt võimekad ja formaalselt haritud, aga mõtteviisis valitseb strateegia (t)asemel segadus.
Neile on iseloomulik vasakpoolne veendumus – mis iganes riik läheb rahvale maksma, tuleb see täiendavate maksudena kokku korjata. Ebaotstarbekaid kulutusi ei üritatagi tuvastada ja kõrvaldada. Mis sest, et Eesti maksubaas on ja jääb piiratuks ning õhuke riik on meil seetõttu paratamatus.
Toetan täielikult Eesti kuulumist Euroopa Liitu, kuid taunin veendunult Eesti avalikus sektoris levinud kulurallit, mis osaliselt toetub ELi ametkondade ilmetule eeskujule.
Lihtsustatult öeldes: riigieelarvest saavad rahastuse nii mõistlikud kui ebamõistlikud kulud. Mõistlike kulude sekka arvatakse enamasti konsensuslikult õpetajate, päästjate ja politseinike palgakulud. Ent ka näiteks haridussektoris on selgelt ebamõistlikke kulusid.
Näide 1: mitme haridusasutuse kulukas renoveerimine enne nende sulgemist.
Näide 2: eestikeelsele õppele üleminekuga venitades paralleelse, venekeelse haridusruumi edasiarendamine 30 aasta jooksul ning koos sellega kümnete tuhandete noorte konkurentsivõime nõrgestamine. Näiteid on veel.
Oma pikaajalise riigiametniku kogemuse najal kinnitan veendunult, et tegevus- ja kuluauditit vajavaid ebamõistlikke kulusid leidub kõikides valdkondades. Seejuures tuleks kulusid hinnata nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis.
Näiteks teedeehituses on lihtne poliitilise otsusega tõmmata kulud järsult alla ja lõpetada riigiteede parandamine. Reaalsete riskidena jäävad seetõttu hindamata sagenenud liiklusõnnetused ja nende tagajärjed või vähenenud erasektori investeeringud, kui riik loobub ühest oma põhilisest funktsioonist – baastaristu arendamisest.
Ridamisi leidub näiteid, kus mõistlikuna plaanitud tegevus osutub ebamõistlikuks. Vastutus hajub siis nagu suvehommikune udu.
Näide 1: Tallinna–Rapla maanteel sõidusuundade vahele mitmekilomeetrise Tagadi piirdetara ehitamine ja tänavu suvel ees seisev demonteerimine. Mõlemal puhul liiklusohutuse nimel ning ikka maksumaksja raha eest.
Näide 2: majandusplaani koostamine. Kui Tiit Riisalo sai majandusministriks, algatas ta riigi majanduspoliitika uuendamise. Mitme ministeeriumi helgeimad ajud kulutasid sadu töötunde. Valmis saanud plaan oleks vajanud täiendavat sisulist toimetamist ja reaalset rakenduskava. Minister seadis esiplaanile lennuka, ent tänases majanduslanguses ebareaalsena mõjuva eesmärgi kahekordistada Eesti majandus järgneva kümne aastaga.
Kui tavaliselt kukuvad sellised strateegiad sahtlisse pärast valimisi, siis nüüd sekkus peaminister ja saatis majandusplaani kohemaid prügikasti. Kaks kuud pärast esitlust ei räägi sellest plaanist enam keegi ning Eesti jätkab ilma majanduspoliitikata.
Milleks üldse on seda ja kümneid muid arengukavasid vaja, kui poliitilised otsusetegijad arvestavad nagunii ainult koalitsioonilepet? Saamegi tulemuseks olukorra nagu Venemaal – tahtsime parimat, ent välja kukub nagu alati.
Keskvalitsuse jaoks töötades olen korduvalt näinud joonlauameetodiga korraldust vähendada N protsendi jagu iga üksuse koosseisu, võtmata arvesse töö sisu. Selline meetod on näiliselt õiglane, kuid tegelikult küündimatu ja kahjulik.
Enamasti on selliste „kokkuhoiumeetmete“ tulemuseks mitte ainult traumeeritud sisekliima ja kadunud töörahu, vaid ka avalikkusele arusaadavamad mõõdikud – asutuse kehvemad töötulemused, vähenenud asjatundlikkus ja umbes aasta pärast uuesti suurenenud töötajaskond, mis võib ületada ka kärpe-eelse algtaseme. Töömoraalis süvenevad seetõttu pugemine, pealekaebamine ja nahahoidmine ning väheneb julgus väljendada oma arvamust.
Kunagi pangaametnikuna töötades tegin kaasa McKinsey konsultantide eestvedamisel toimunud põhitegevuste tõhustamise protsessi. Sestpeale imestan alati, kui riigisektoris algatatakse samalaadne tegevus, sest enamasti toimub see jalgratta kangelasliku taasleiutamisena ja jääb lõpule viimata, ehkki tegevusauditi oskusteave on Eestis täiesti olemas.
Kui meenutada, kuidas Erkki Raasuke suutis riigi äriühingute valitsemisse tuua juurde veidi mõistuspärasust, tasub keskvalitsusel kärpepaanika algatamise asemel kutsuda taas appi eksperdid, kes aitaksid riigirahanduse korda seada, ning anda neile vajalik mandaat ja lähteülesanne. Meenutades paljude riigihangete hindamiskriteeriume: Eesti vajab parima kvaliteediga ja pikas perspektiivis majanduslikult soodsaimat, mitte odavaimat riigivalitsemist.
