Tuleviku eestlane on see, et kes sõltumata oma päritolust tahab saada eestlaseks. Eestlaseks aga saadakse läbi tegude ja teenete kohalikule eluviisile.
Lõpetame endale valetamise. Tulevikus juhtub asju, mis meile täna ei meeldi. Need asjad juhtuvad sõltumata ükskõik millisest poliitikast. Seepärast ei maksa poliitikutel inimesi hullutada utoopiatega, mis on sama ebareaalsed kui hommikusöök tulnukatega või kommunismi jõudmine inimkonna eluajal.
Millised need ülitõenäolised trendid siis on?
Esiteks – meie sündivus ei pöördu ime läbi erakordsele tõusule. Seda tõesti ei juhtu. Niipalju, kui sotsiaalteadusi saab uskuda, iseloomustab madal sündimuskordaja kõiki arenenud riike ja mitte kusagil ei ole osatud seda püsivalt ümber pöörata.
Teiseks – maailmas jätkub koondumine rahvusvaheliste tõmbekeskuste ümber. Seega globaalses mastaabis jätkub surve kogu Eesti ääremaastumiseks. Täna on meil väga vähe loomulikke eeldusi selle trendi ümberpööramiseks – me ei asu rahvusvaheliste teede ristmikul, meil on maailmas vähelevinud keel ja meie koduturg on miniatuurne. Eesti ääremaastumise trendi osaks on noorte tung väljaspoole. Avatud meedia globaalses külas kasvanud eesti noored tunnetavad, et maailm on neile valla. Tajutav osa neist lahkub Eestist. Kas saab neid süüdistada, sest vabadus tähendab ka jalgadega hääletamist.
Kolmandaks – veidi paradoksaalselt toimib samal ajal inimeste lahkumisega ka vastupidine liikumine. Eesti on hoolimata kõigest ka ise keskmise tugevusega tõmbekeskus, mis toetub meie start-up keskkonna tugevusele ja üldisele kuulumisele maailma rikaste klubisse. Selle tunnistuseks on viimase kümne aasta rahvastiku trend, mille kohaselt Eesti rahvaarv on püsinud sama või kasvanud sisserände arvelt.
Neljandaks – Eesti keel muutub igal juhul. Globaalse meedia ja rände koosmõjul muutub reaalne eesti keelekasutus ja võtab jätkuvalt üle eelkõige inglise keele sõnu ja lauseehitust. Sama eesti keele muutumise trendi on olnud võimalik jälgida vähemalt 13. sajandist saadik. Väga tõenäoliselt erineb eesti keel 100 aasta pärast oluliselt tänasest.
Viiendaks – ühiskonna vähemdünaamilisem osa tajub järjest rohkem, et maailm areneb neile vastumeelses suunas. See tekitab reaktsioonilist konservatiivsust, mille konflikt ühiskonna muutuva osaga tõenäoliselt süveneb. Eesti ajaloolises mälus turritab nõukogudeaegse venestamise trauma ja meie identiteedi kultuurilise mällu on kirjutatud hirm väljasuremise ees. Soovi korral võib seda trendi nimetada ka loomulikuks ksenofoobiaks ja tõenäoliselt ei muuda seda hoiakut ükski „selgitustöö“.
Neid trende kombineerides on Eestil sisuliselt ainult kaks valikut:
1) Kas valida suurem konservatiivne isolatsioon, mille plussiks on teatud rahvusriikliku idee parem konserveerimine, aga miinuseks on nõrgem seotus dünaamilise majandusega. See valik viib paratamatult vaesema riigini, sest maavarade puudumisel on kaasaegse rikkuse üheks eelduseks avatud võrgustatus.
2) Teine valik oleks rahvusvahelise tõmbekeskuse stsenaarium, mis võtab eeskuju keskaegsest Hansa Liidust, kus Tallinnas ei räägitud kuigi palju eesti keelt, aga linn õitses. Samal ajal kandis vaesem maarahvas põlisrahva identiteeti. Ilmselgelt on see stsenaarium rahvusriigi ideele problemaatilisem.
Kumbki nendest valikutest ei ole puhtal kujul võimalik. Põlisrahvastiku protest ahistava sisserände puhul toimub igal juhul. Demokraatia tingimustes muudab taoline protest võimatuks mistahes piiranguteta rände. Kultuuriline ksenofoobia on sama kindel nähtus nagu kaasaegse teismelise soov istuda nutitelefonis. Aga täpselt samamoodi on pikemas perspektiivis ajaloos alati osutunud tugevamaks majandusliku huvid. Ehk, kui on olemas tahe ja võimalust majandust kasvatada, siis tööjõud leitakse.
Milline peaks olema meie poliitika?
Kaasaegse Eesti arengu peamine küsimus on järgmine – kuidas lahendada tööjõu probleem, nii et samal ajal hoitakse alles eestlaste enesekindlus. Parempoolsed valivad tee, kus üheaegselt soovitakse radikaalsemaks minna mõlemal suunal. Rohkem rangust ja rohkem avatust. Me suudame ühe hingetõmbega välja öelda kaks lauset. Esiteks, tingimusel, et inimesed tulevad Eestisse lisaväärtust ja rikkust tooma, ei ole rändekvoote tegelikult vaja. Teiseks, samal ajal ütleme kolm korda selgemalt, et Eestis kehtivad eesti kombed. Eesti kodanikuks saamine, koos õigusega osaleda poliitilises elus, on eriline privileeg.
Eesti poolt soositud rände jaotame kaheks. Kõigepealt lühiajaline hooajatöö, mille peamiseks tunnuseks on tööandja kohustus võtta vastutus kõigi tööle saabunud inimestega tekkivate kulude eest. Me ei pea ette kirjutama, kui palju peab ettevõtja palka maksma, kuid meile on oluline, et maksumaksja ei maksaks nendele tööreisidele peale. See tähendab, et ka lühiajaline tööline Eestis peab endale võtma sotsiaalkindlustuse ja maksma teatud makse Eestis.
Eeskuju on siin võtta näiteks Luxemburgist, kus 43% tööjõust tuleb piiri tagant. 2021. aastal töötas Luxemburgis 213 000 välismaalast aastas. Huvitava näitena võib käsitleda ka Katarit, mille puhul ei pea kahtlustama, et nad ülirangelt ei nõuaks kohalike kommete järgimist. Seal töötab umbes 1 miljon migranti, kes moodustavad 95% Quatari tööjõust. Inimõiguse organisatsioonidel on Katarile nii mõndagi ette heita migrantide kohtlemisel, aga see on teine teema. Katari positsioonilt vaadates on nad saavutanud maailma ühe kõige rikkama riigi positsiooni ühe elaniku kohta arvestatud varades.
Eesti jaoks olulisem on aga pikaajalise rände ja talentide jahtimise suund. See on koht, kust me võidame juurde uusi eestlasi. Kui ühelt poolt on meie sooviks, et nad õpiksid ära eesti keele ja sulanduksid kohalikku kultuuriruumi, siis samas saame aru, et me peame ka ise neile midagi pakkuma, et Eesti oleks atraktiivne elukeskkond.
Õigupoolest saab meie pakkumine olla vaid väga lihtne. See on pulbitsev rahvusvaheline tõmbekeskus looduslähedase elukeskkonnaga, aga kõik on allutatud kohaliku komberuumi reeglitele, mis tegelikult paljudele sobib. Kordame üle – ilmalikkus. Ühegi religiooni kombed ei tohi sekkuda ühiskonna ellu avalikus ruumis. Õigusriik, kus ei sallita korruptsiooni ja ollakse pigem karmid kuritegude suhtes. Rahvusriik tähenduses, et sõltumata kodanike päritolust, määravad Eesti saatust siiski ainult eesti kodanikud.
Eestit huvitab aga omaltpoolt, et püsivamalt tahaksime endaga liita neid, kes juba täna edendavad tehnoloogia- ja teaduspõhist majandust.
Paljud neist põhimõtetest Eestis juba toimivad, kuid see mis on puudu, on selge seisukoha võtmine, et rahvusriigi säilimiseks peab ka rahvusriik ise muutuma. Tuleviku eestlus on eelkõige mõtteviis, mis ühendab inimesi. Tuleviku eestlane on see, et kes sõltumata oma päritolust tahab saada eestlaseks. Eestlaseks aga saadakse läbi tegude ja teenete kohalikule eluviisile. Eesti keele äraõppimine on juba iseenesest oluline tegu. Vene imperialismile või religioossele äärmuslusele vastandumine on meie ajas ja ruumis samuti eestlust defineeriv joon. Valmidus ise hakkama saada ja mitte oodata riigi poolt kõige ette ja taha ärategemist iseloomustab meid samuti.
Ma olen kindel, et mainitud mõtteid ei toeta täna mitte kõik eestlased. Ometi on vaja, et Eesti arenguks oleks selgelt välja öeldud alternatiiv senisele sumbumispoliitikale. Edasise peab otsustama demokraatia. Las eestlased otsustavad valimiste käigus, kuidas nad Eesti tulevikku näevad. Parempoolsed on oma visiooni esitanud.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 24. aprillil 2024: https://epl.delfi.ee/artikkel/120285899/ilmar-raag-tingimusel-et-inimesed-tulevad-eestisse-lisavaartust-ja-rikkust-tooma-ei-ole-randekvoote-tegelikult-vaja
