Kohalike omavalitsuste mõjukad ametnikud ei tohiks samal ajal ka volikokku kuuluda, kuna võimalik huvide konflikt heidab ametnikule igal juhul halba valgust ja muudab ta poliitiliselt rünnatavaks, kirjutab Andres Kaarmann.
Nii kaua kui kohalikud valla- või linnavolikogud on saanud iseseisvalt kohalikke asju otsustada, on kestnud ka arutelud huvide konfliktide üle. Eriti kerged on vastasseisud tekkima siis, kui olulised ja suurt mõjuvõimu omavad ametikohad omavalitsuse struktuuris on mehitatud poliitilistele liidritele lojaalsetele inimestega. Lojaalsetelt inimestelt oodatakse vastutasuks panustamist sellesse, et võim oleks ikkagi “õigetes kätes”.
Mis seal salata, isegi kui oluline positsioon on saavutatud ilma ebaausa poliitilise soosinguta, jätab aktiivne osalemine kohaliku poliitika kujundamisel paratamatult õhku kahtlused. Eesti praktikas ei ole kahjuks ka haruldane, et pärast ametisse astumist hallatavate asutuste juhid “kodustatakse” või seatakse parteistumine isegi eelduseks töökoha saamiseks. On ju hallatavate asutuste juhid, näiteks koolidirektorid, tuntud näod, mis tähendab valimisnimekirjale kopsakat häältelisa.
Ma kindlasti ei taha siin üldistada, aga sellistel suhetel on märkimisväärne risk kujuneda lojaalsussuhteks, kus omavalitsuse laiemad huvid võivad mõneski küsimuses jääda teisejärguliseks.
Isegi kui sisulises mõttes on kõik korras ja töösuhe professionaalne, on avalikkuse silmis kahtluse pitser peal. Isegi kui hallatava asutuse juht töötab valla- või linnavolikogus vastutustundlikult ja omakasupüüdmatult, on ta automaatselt sihtmärk poliitilistele vastastele. Tahaks uskuda paremat, aga paraku tõestavad paljud viimased näited ilmekalt, et süsteem on jama.
Pühapäeval suudeti Tallinnas linnapea valida alles kolmandal katsel. Kahes esimeses voorus Jevgeni Ossinovski vajalikke hääli kokku ei saanud ning kolmandas voorus osutus kaalukeeleks poolt vahetanud volikogu liige Urmo Saareoja, kes oli samal ajal ka linna kontrolli all oleva asutuse juht.
Fakt on see, et kui ka pühapäeval poleks õnnestunud linnapead valida, poleks Keskerakonnal pealinnas pikka pidu olnud. Seda tunnetasid tõenäoliselt iga ihukarvaga ka poliitiliselt ametikohti täitvad persoonid ning nüüd, kui võim on vahetunud, tuleb ülejooksmist kindlasti veel.
Ei maksa olla naiivne, et selle põhjuseks on põhimõtete, mille eest on aastakümneid seistud, äkiline muutumine. Kas ülejooksikud sarnaselt endistele erakonnakaaslastele kaotavad ameti- või töökohad linnastriktuurides? Vaevalt.
Tallinn on Eesti mõjukaim ja võimsaim omavalitsus. Võimule saamine ja seal püsimine on parteile tulus, kuid samal ajal ka kulukas. Häälte “kontrollimiseks” volikogus ei piisa ainult siirast soovist panustada kodulinna arengusse. Kui sa ei maksa või ei maksa piisavalt, siis tuleb lihtsalt keegi teine ja maksab või maksab lihtsalt rohkem.
Mida võimsam omavalitsus, seda kulukam on võimu hoidmine. Tallinn, mis omavalitsusena on kõige suurema tähelepanu all, on kahjuks kõige ehedam näide selle kohta, kuidas võim on müüdav ja ostetav. See, milliste meetoditega Tallinnas võim võeti, ei sisenda optimismi, et tulevikus võiks midagi kardinaalselt teisiti olla.
Juba pikalt on arutlusel kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muudatused. Menetluses olevas seaduseelnõus on muu olulise hulgas ka põhimõte, et sarnaselt valla- või linnavalitsuse ametnikele ei saaks edaspidi volikokku kuuluda ka hallatavate asutuste juhid.
Hallatavate asutuste juhid saaksid küll valimistel kandideerida, aga valituks osutumisel peaksid nad otsustama, kas jätkata asutuse juhtimist või asuda volikogu liikme ülesandeid täitma. Selle üle on varemgi arutatud, kuid kokkulepet pole saavutatud.
Selguse mõttes tuleb märkida, et hallatava asutuse juht ei ole küll avalikku võimu teostav ametnik, aga näiteks kooli või lasteaia juht täidab olulisi juhtimisfunktsioone. Hallatava asutuse juhiga sõlmib ja lõpetab töölepingu valla- või linnapea. Volikogu liikmena valib hallatava asutuse juht aga vallavanema ja linnapea ning läbi omavalitsuse eelarve kinnitab ka oma juhitud asutuse eelarve. Volikogu liikmena peaks hallatava asutuse juht näiteks otsustama ka oma asutuse tegevuse lõpetamise.
Leidub mitmeid näiteid, kuidas isiklikust kasust ajendatuna ollakse vastu üldistes huvides tehtavatele mõistlikele otsustele. Teisest küljest võib asutuse juht panna end oma meeskonnas keerulisse olukorda, kui peab volikogus hääletama otsuse poolt, mida meeskond ei toeta.
Tean paljusid koolide ja lasteaedade juhte, kes on kogukonnas hinnatud inimesed, kuid hoiavad end teadlikult kohalikust poliitikast eemale. Nad kinnitavad ka ise, et nii on oluliselt lihtsam ning nad saavad keskenduda oma asutuse juhtimisele. Samuti on nad igapäevatöös rohkem kaitstud poliitiliselt motiveeritud rünnakute eest.
Olemasoleval kujul kahel erineval toolil istumise lõpetamine oleks vajalik ja kasulik mitmes mõttes ning sellega tuleks kiiresti riigikokku minna, et vajalikud muudatused 2025. aasta kohalikeks valimisteks jõustada. Plaanitavad muudatused ei oleks vajalikud mitte ainult huvide konflikti ja korruptsiooni vältimiseks, vaid kaitseksid ka omavalitsuste hallatavate asutuste juhte ebameeldivate olukordade eest.
Artikkel ilmus 18.04.2024 ERR-i portaalis: https://www.err.ee/1609316775/andres-kaarmann-kahel-toolil-istumine-tuleb-omavalitsustes-lopetada
