Kas bürokraatia võib lämmatada demokraatia? Peame endale tunnistama, et Eesti suunda määravad järjest rohkem mitte valitud isikud, rahvalt riigi juhtimiseks mandaadi saanud riigikogu liikmed, vaid ametnikud. Bürokraatia sünnib ametnikkonnas ja kui poliitikud ei ole võimelised seda tõrjuma ja ohjama, vohab see muudki edasi, lämmatades meie edulugu ja vabadusi.
Bürokraatia ilmneb Eestis pea kõikides eluvaldkondades arutult mahuka kohustusena kõike dokumenteerida. Standardid, etteaimatavus ja protsessiühtlus on bürokraatia positiivsed tunnused. Kuid kui see kõik hakkab tähendama absurdseid nõudeid, lehekülgede kaupa arusaamatut aruandlust ja elust võõrdunud kafkalikku järelevalvet, on bürokraatiast saanud tont, mis hirmutab inimesi, peletab investeeringud ja kapitali ning tapab nii inimeste usaldust riigi vastu, loomingulisust ja innovatsiooni.
Eesti on väike riik, kus kõik tunnevad kõiki, peale selle armastame arvata, et astume digitaliseerimise asjus maailma esirinnas. Need kaks asjaolu – n-ö kogukondlik kontroll ja digivõimekus – peaksid loogiliselt võttes aitama Eestil olla maailma väikseima bürokraatiakoormusega riik. Miks me ometi täpselt vastupidises suunas liigume?
Põhjus on ilmne – bürokraatia lokkab nõrga juhtimise all. Kui masinavärk omapäi tööle jätta, selle asemel et täita oma valimistel võetud kohustust riiki juhtida, kasvab süsteem lõpuks juhil üle pea.
Kui nõudliku juhtimise asemel laiutab ükskõiksus, formalism või kahepalgelisus, kui fookus pole paigas ja eesmärgid selgelt sõnastatud, täidabki tekkinud tühimiku bürokraatia. Tõsiasi, et minister oma haldusala ei juhi, üldjuhul välja ei paista, sest avaliku sektori masinavärgid on tugevad ja toimivad ka nõrkade ministrite korral edasi. Lihtsalt tulemus on see, et ministri jutt ja tavainimese tajutav suhtumine tema haldusala poolt ei kattu, sest auru on palju, aga arengut ei ole ning ministri jutul ei ole mingit mõju sellele, et inimene tunneb ikka oma riigiga suheldes pigem jaburust, narrimist, üleolevat hoiakut ja lootusetust.
Ametnikud saavad inimeste aega raisata, ebavajalikku teavet nõuda ja neid ametkondade vahel jooksutada ainult juhul, kui asutuse eest poliitilisel tasandil vastutavad juhid seda võimaldavad. Asendustegevuste ja eesmärgi vaatest ebaoluliste asjadega tegelemisega saab täita hulga inimeste tööpäevad ning kui need on täis, tuleb juurde leida uusi inimesi. Bürokraatia taastoodab ja paljundab ennast niikaua, kuni sellega otsustavalt tegelema hakatakse.
Eesti keskvalitsus on suunaja ja eestvedaja rollist loobunud, selle asemel ollakse hakatud ülereguleerijaks, lapsehoidjaks ja bürokraatia toitjaks. Neil päevil arutatakse tõsimeeli riikliku „magusamaksu“ kehtestamist, looritades eelarveaugu lappimiseks ette võetud sammu rahvatervise huvidega. Jahmatav, kui kaugele on keskvõim reaalsusest triivinud, kui soovi, olgugi ebasiirast, teha korrektuure inimeste toidulaual esitletakse kui täiesti normaalset asja, midagi, mis justnagu peakski riigi asi olema. Säärastele eesmärgitutele asendustegevustele aja ja riigiaparaadi võimekuse kulutamine on tohutult vastutustundetu.
Veel on kõigil on meeles seegi, kui Isamaa eestvedamisel ettevõetud ebaõiglane ja kohatu lastetoetuse seadus tõi kaasa vajaduse palgata süsteemi muutmiseks juurde üle paarikümne ametniku, seejuures seaduse tagasikeeramise järel pidid need ametnikud ju ka süsteemi uuesti ringi tegema. Oluline oleks siinkohal küsida, kas nad tänaseks on koondatud? Vaevalt. See aga on ainult ühe seaduse näide.
Uute õigusaktide loomine pole odav lõbu, massiivset bürokraatiamasinat on tervikuna kallis ülal pidada. Valesti sihitud regulatsioonid ja segaselt kirjutatud seadused, mida peab pidevalt muutma, pidurdavad aga majandust, teevad meid kõiki kaudselt vaesemaks. Samal ajal siunab rahandusminister väikeettevõtjaid, nimetades neid halvustavalt „OÜ-tajateks“ ja ähvardab menetlustega. Ettevõtlust kujutatakse millegina, mida peab igal sammul reguleerima, mida võiks isegi võimalusel seadusandliku segadusega „ära hoida“. Ometi on ettevõtlus ainus koht riigis, kust saadakse raha, millega hoolitseda kõikide riigi funktsioonide, sealjuures julgeoleku eest.
Mida siis teha? Esmalt tuleb bürokraatiale otsustavalt päised pähe panna. Meie hinnangul tuleks otsekohe kaotada vähemalt 300 bürokraatlikku normi ettevõtluse vallas. Edaspidises õigusloomes peaks lähtuma reeglist, et iga uue regulatsiooni kehtestamisel tuleb mõni olemasolev regulatsioon tühistada. Euroopa reeglite pimesi ülevõtmise asemel tuleb esmalt hinnata, kas nende eesmärk on vahest juba niigi Eestis kehtivate normidega saavutatav. Euroopa Liidu seadusandluse ülevõtmise protsess tuleb korrastada selliselt, et Eesti huvid oleks esimest sammust ükskõik millise uue reegli või normi kehtestamisel esindatud ja kaitstud ka sisuliselt.
Aruandluskoormuse leevendamiseks tuleb rakendada põhimõtet, et andmeid, olgu siis ettevõtluses või sotsiaalsüsteemis, esitatakse riigile ainult ühte kohta ja ainult ühe korra. Seejuures ei ole vaja sellest poliitilisel tasandil jälle rääkida, vaid kehtestada lihtsalt see üks üldnorm, et nii on ja see hakkab kehtima kohe. Inimene saab hakata sellest lähtuma ja riik peab ise oma masinavärgi erinevad osad nii tööle panema, et tal vajalikud andmed süsteemi eri osade vahel liiguks.
Andmed pole pealegi keskvalitsuse omad, need tuleks teha lihtsalt avalikult kättesaadavaks, et ka ettevõtjad saaksid teha andmepõhiseid otsuseid. Kõikvõimalike planeeringute ja ehituslubade menetlemisele tuleb kehtestada kindel ajapiirang koos nõudega, et kõik märkused ja ettepanekud peab menetleja esitama ühekorraga. Määratud ajapiirangu ületamine peab tähendama taotluse automaatselt rahuldamist, kui huvitatud isikud ei ole vastuväiteid esitanud.
Samuti peab olema inimesele reaalajas jälgitav avalikus sektoris asjaajamine, et iga ta saaks jälgida temaga seotud asjaajamise kulgu nagu täna me jälgime postipakkide liikumist üle maailma. Selline läbipaistvus asetab ametkonnale, selle juhile ja vastutavale ministrile surve toimetada kiiremini ja efektiivsemalt, ning tekib päriselt ehk ka soov asuda bürokraatiat vähendama.
Vahest kõige tähtsam on aga keskvõimu hoiaku muutmine. Ettevõtjate pingutustest sünnib Eesti rahvuslik rikkus, ettevõtliku vaimuga inimesed on maa sool. Nende inimeste bürokraatiaga lämmatamine, kasumi teenimise tabuteemaks keeramine ja parema elu poole püüdlemise taunimine on Eestile kahjulik, vastutustundetu tegevus.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 10.04.2024: https://epl.delfi.ee/artikkel/120284349/lavly-perling-burokraatiale-tuleks-paitsed-pahe-panna-praegu-valitsevad-riiki-ametnikud
