– 50 protsenti leiab, et sõda on ennast ära tasunud, ja 30 protsenti leiab vastupidi.
– 80 protsenti mobilisatsiooniealisi nooremaid mehi on täiendava mobilisatsiooni vastu.
Kui nüüd urgitsema hakata, siis selgub, et täpsem pilt ei räägi suurest toetusest Putinile, aga samas ei soovita ka oma kodumaad hukka mõista
Rõhuv enamus venelasi ei pea ennast halbadeks inimesteks. Meie ju ka ei pea ennast halbadeks. IKARi viimaste raportite järgi tuleb aga välja, et enamus venelastest ei pea sõda üldse kõige olulisemaks probleemiks. Selles nähtuses ei ole midagi unikaalset, aga ikkagi on see probleem.
Sõda on muutunud banaalseks. 40 protsenti venemaalastest arvab, et nende suurim probleem on madalad sissetulekud ja pensionid. Selline probleemiasetus on tõusvas trendis, sest veel aasta tagasi peeti siiski sõda suurimaks probleemiks. Täna on sõja tähtsus vähenenud. Ainult 22 protsenti usub, et see on Venemaa kõige tähtsam probleem.
Eestis on inimesi, kes kordavad üle, et venelastest ei saagi midagi head oodata, sest nad on agressiivsed. Selline lähenemine on liialt lihtsustav. Sotsioloogiline analüüs paljastab, et 25 protsenti praktiliselt ei jälgi sõjasündmusi. «A мне пофиг.» Samasse ritta läheks ka 36 protsenti, kes ei oska ukrainlasi üldse kuidagi iseloomustada. Ei hea ega halva sõnaga. Meie aga teame, et iga päev sureb rindel vähemalt 1000 inimest. Nii venelast kui ukrainlast.
Kui nüüd urgitsema hakata, siis selgub, et täpsem pilt ei räägi suurest toetusest Putinile, aga samas ei soovita ka oma kodumaad hukka mõista. 50 protsenti leiab, et sõda on ennast ära tasunud, ja 30 protsenti leiab vastupidi. Seal vahepeal on, nagu ikka, 20 protsenti, kes ei tea, mida arvata. 60 protsenti usub, et Venemaa liigub kindlasti või suhteliselt kindlasti õiges suunas. Palun väga. Ma palun neile sissejuhatuseks palka vähendada.
Alles siis, kui asi läheb isiklikuks, muutuvad numbrid karjuvaks. 80 protsenti mobilisatsiooniealisi nooremaid mehi on täiendava mobilisatsiooni vastu. See selgitab vägagi Putini venitamist mobilisatsiooniga. Ligi 70 protsenti usub, et ebaõigluse vastu tuleb protestida. Selline valmisolek on samuti tõusutrendis viimase kahe aasta jooksul. See tähendab, et kusagil üks katel ikkagi vaikselt podiseb. Ainult see ei ole seotud kaastundega ukrainlaste vastu.
Veidi üllatavalt ei heida venelased ukrainlastele ette suurt NATO-lembust, vaid kõige rohkem usutakse ikkagi, et natsid on Kiievis võimu võtnud. Seepärast arvab 25 protsenti, et ukrainlased võiksid lõpetada oma natsivalitsuse pooldamise ja ühtlasi jätta veider vastupanu venelastele.
Käin mõnikord esinemas Ukraina-teemadel ja ikka on inimesi, kes pärast loengut tulevad usalduslikult küsima: «Aga tegelikult, eks me (Lääs) ole ikka ise ka veidi süüdi selles sõjas?» Sealt edasi läheb vestlus erinevate motiivide peale, mis võiks Venemaa käitumist õigustada, aga mulle sarnaneb see diskussiooniga koduvägivalla või koolikiusamise ümber. «Naine pidevalt näägutas mehe kallal ja tegelikult on ta ju ise süüdi, et lõpuks peksa sai.»
Tegelikult on vastus väga lihtne. Ükskõik millisel viisil võis mõni Venemaa naaber käituda vastumeelselt Kremlile, ei anna see ometi õigust alustada sõda, nii nagu ükskõik milline inetu käitumine naise poolt ei anna mehele õigust teda peksta. Täpselt nii, nagu fakt, et mõni laps on koolis veider või «teistsugune», ei saa olla kiusamise õigustuseks.
Just selle lihtsa põhimõtte mittemõistmise pärast on süüdi ka kõik need venemaalased, kelle jaoks peamine probleem on nende vähenenud sissetulek. Teie fašistlik riik on praegu purustanud rohkem venelastega asustatud linnasid kui keegi teine viimase 80 aasta jooksul ja teile teevad muret teie sissetulekud.
Jah, ma saan aru, et Kremli infopoliitika on teinud kõik võimaliku, et venemaalased teaks sõjast võimalikult vähe, kuid ainuüksi fakt, et vene tankid on naaberriigi territooriumil, peaks headust hindavate venemaalaste hinged täitma õudusega.
Aga kas me saame jääda ükskõikseks? Sest mis eristab meid siis nendest venelastest, kellel on «pohhui» kusagil eemal toimuvast agressioonist. Mida te õiguspoolest teete, kui saate teada, et naabrimees peksab oma naist?
Arvud on võetud Ukrainas asuva Konfliktiuuringute ja Venemaa analüüsi instituudi raportist. IKAR teeb regulaarselt sotsioloogilisi telefoniküsitlusi Venemaal. Nende raportid langevad suures pildis kokku mõne teise sõltumatu uuringufirma tulemustega.
Disclaimer – mul on mitu venelasest sõpra, kellega mu maailmavaade langeb pea täielikult kokku.
