Inimkond püsib koos müütidel ja lugudel. Vanarahva tarkus hoiatas kurjade vaimude eest, kristlik moraal keelab petta, tappa ja varastada, nüüd hoiavad meid seadused. Poliitikud on alati jutustanud lugusid paremast elust, lugusid eestlastest kui iseseisvast rahvast või eurooplastest, mis on meid liitnud, aga mõni vale kestab ja lõhub.
Nii mõnigi on poliitikas pettunud, sest avastanud, et tõde ja võim ei käi kokku: tõde on valus ja kibe, valijaid tuleb aga magusate lubadustega meelitada. Teiste poliitikute solvamine, õpetajatele kõrgete palkade lubamine, kõiksugu toetused või et maksud ei tõuse on katteta lubadused, kuid ilma milleta valituks ei saa (nagu tõdes peaminister Kallas).
Machiavelli õpetus vältida pahesid, mille eest saab võimult kukutada, ning mitte hoolida häbisse langemisest pahede tõttu, milleta on raske võimu säilitada, võtab kokku poliitmaastiku. Kui piisavalt kaua võimul olla, võib mõni ebapopulaarne otsus ka heaoluni viia, kuid valitsused vahetuvad sagedamini kui nelja aasta tagant, mistõttu osutab iga poliitik meeleheitlikult näpuga teiste pahedele ja iga õnnestumise korral enda peale.
Kui jutt läheb haridusele, kostuvad Eesti 200 hääled, haridusminister Kallas viskuks üheskoos õpetajatega barrikaadidele streikima, aga kui jutt läheb eelarvele, mille eest neid reforme läbi viia, tekib vaikus. „Ei, meie ei ole toetanud maksutõuse,” ütleb esimees Tsahkna. Eriti heldelt toetusi ja pudrumägesid lubas Isamaa, kuid opositsiooni jäädes kogu maailma pahedes Reformierakonda süüdistav esimees Reinsalu vangutab pead, kui meenutada, et eelmises valitsuses oli ta ise… Rahva pettumusest toituv Helme hõõrub kahjurõõmust käsi, lubab ka tema rahva päästa ja toetuste jõgesid, olgugi et EKRE lugu paremast Eestist ei ole eriti kutsuv. Teadvustan siinkohal ka enda kallutatust, kuid poliitiline kemplus ja valelikkus lõhestavad ühiskonda, mille pragudest koorub usaldamatus.
Valijate petmine on vastutustundetu ja suurendab umbusku. Eesti elanike usaldus poliitiliste institutsioonide vastu oli juba enne väga madal, kuid 2024. aasta alguses usaldas valitsust 37% ja riigikogu ainult 33% elanikest. Norstati andmetel arvas jaanuaris 2024 tervelt 51% elanikkonnast, et asjad liiguvad valel suunal. Usaldamatus on põhjus, miks Eesti on hakanud maailma õnnelikkuse edetabelis langema. Tsiteerides Tõnu Õnnepalu: „Rahulolu allikas ei ole mitte hüvede tegelik hulk, vaid tunne, et elu läheb paremaks.”
Lootuse tundmiseks peab nägema edasiminekut, kuid valimiste järgselt on kostunud koalitsioonipartnerite töötülid: milline minister käis kelle raha küsimas, mis oli või ei olnud kokku lepitud – puudub visioon. Hea riigijuhtimise alus on selge tulevikunägemus, millest ei taganeta. On selge, et kogu valimislubaduste nimekirja (eeldaks meretäis kuldkalu) täita pole võimalik – kes püüab kõiki jäneseid, ei püüa ühtegi – kuid lubatud maailmavaadet peab järgima. Parempoolsed on ainuke erakond, kes ei lubanud enne valimisi tasuta asju ega toetusi, kes ei jutusta imemuinasjutte, vaid lähtuvad parempoolsest maailmavaatest ning on koostanud konkreetse kärpe- ja majanduse kasvukava – visiooni, kuidas edasi minna.
Valijate usalduse hoidmine on demokraatia toimimiseks hädavajalik, sest ilma usalduseta kaob koostöö ning üles ehitatud süsteemid, olgu selleks siis tervishoid või riigikaitse, lakkavad toimimast. Inimesed pudenevad laiali, tekib segadus ja sihitu lahmimine, kuni killustunud seltskond mõistab, et vajab karmi juhti, kes korra majja lööks… Petmine võimu haaramiseks murrab valijate usaldust, mistõttu on see vastutustundetu ja ohtlik.
Ristikivi „Rohtaias” küsib õpetaja Pastelberg „Mispärast peavad riike valitsema röövlid ja puupead, mitte aga filosoofid? Ma mõtlen neid tõelisi filosoofe, mitte neid, kes turul lobisevad ja kellele üks tõde on niisama hea kui teine. Ei, valitsema peaksid tõesti targad ja kogenud mehed.” Kui valija on juba kedagi piisavalt targaks pidanud ja talle oma usalduse kinkinud, tuleb sellega hoolikalt ümber käia. Poliitiku vastutus on mitte lubada võimatut ega tegutseda risti vastupidi tõotatud paremale homsele. Valija vastutus on aga sügavalt järele mõelda, kas kõik lubatu on võimalik. „Oma riigi eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi.” – L. Meri
