Eesti vajas Zelenskõi visiiti, et taastada see laiapindne Ukraina toetamise jõud ja tahe, mis oli Eesti inimestes ühtselt olemas veebruaris 2022.
Seal ta seisis – lihast ja luust inimene, silmis ilmselt segu kurbusest, väsimusest, küllap ka valust oma riigi ja inimeste pärast. Muidugi mõjutavad teda üha enam ka Ukraina sisepoliitilised mured ja vastasseisud, kuid maailma silmis sümboliseerib just tema Ukraina võitlust vabaduse eest, mida see visiit meile taas meelde tuletas.
Need, kes olid siin ehk mõelnud, et ei taha enam sõjauudiseid kuulda, said aru, et vältimine pole valik. Ukraina ja sealse sõja unustamine pole valik. Väsimine pole valik.
Igaühel on oma lugu Ukraina ja 24. veebruariga 2022. Minul ei lähe kunagi meelest selle päeva pärastlõunane kõne metroost, mis oli lühike ja selge. Neil on vaid kolm palvet: saatke relvi, kehtestage sanktsioonid Venemaale ja aidake meie sõjapõgenikke. Nii selge oli sellel hetkel see arusaam ja sõnum.
Kaks aastat hiljem on üksjagu muutunud, midagi jäänud samaks, õnneks ja kahjuks. Vaatamata raskustele, on Ukraina tahe võita alles. Seal pole enam perekondasid, kes on isiklikult sõjast puutumata. Lõhed ja inimlikud tragöödiad teemadel, mida siin on raske ette kujutada, on muutunud osaks ühiskonnast ning jäävad sinna põlvkondadeks.
Ukraina on saanud liitumiskutse Euroopa Liitu ja neil on selge lootus NATO suhtes, aga relvi ja sanktsioone vajavad nad endiselt ja kiiresti nagu ka reforme ja toetust võitluses suurima sisevaenlase – korruptsiooniga. Nad vajavad inimesi, keda saata rindele, ja samas ka neid, kes ehitaks üles tuleviku Ukrainat, mis põhineb õigusriigil, vabal turumajandusel ja läänelikul demokraatial.
Visiidi tähendus mitte unustada ei tohi jääda pelgalt emotsionaalseks retoorikaks. Zelenskõi päev Eestis pani loodetavasti kõik ametkonnad, kellel on roll Ukraina abistamisel, endalt küsima, kas see toetus ja abi, mida Ukrainale pakume, on ikka mõjusaim, mida pakkuda suudame. Muidugi loeb iga piisk, iga vabatahtlikult annetatud euro ja sinna saadetud auto. Riigina on aga oluline hoida fookust neil tegevustel, mille kaudu suudame neile enim pakkuda, sest just sellel on pikaajaline mõju ka meie endi julgeolekule.
Meie võimalused jagada oma kogemust tehnoloogia kasutuselevõtus riigi toimimisel, korruptsioonivastases võitluses, suurte majandusreformide läbiviimisel ja läbi selle lääneliku demokraatia ülesehitamisel ei ole kaugeltki veel ammendunud.
Eestil on eeskujuna suur roll. Ukraina vaatab meie suunas ja on tänulik, nagu kinnitas Zelenskõi. Meie ülesanne on sellele tänule vastata sisuga. Need väärtused, mille tähtsust Ukrainale õpetada püüame, olgu selleks otsuste läbipaistvus, vabaturumajandus, aus konkurents, eraomandi väärtustamine, lihtne asjaajamine, avaliku sektori toimimine näoga inimeste suunas, peavad meil endil toimima, sest pelgalt retoorika, monoloogide ja kõnede mõju hääbub. Pikaajaline mõju on vaid päriselt jagatud väärtustel, millest mitte ainult ei räägita, vaid millest lähtutakse elus ja riigijuhtimisel.
Unustada ja väsida me lihtsalt ei tohi, selle asemel tuleb jagada lootust parema tuleviku osas ja konktreetseid vahendeid selle saavutamiseks.
