Olen veendunud, et kui hariduse korraldamises ja selle rahastamises oleks rohkem läbipaistvust, oleks pahameelt ja tülisid samuti palju vähem, leiab Saue abivallavanem Andres Kaarmann.
Soovides ka omalt poolt tuua rohkem selgust hariduse rahastamise temaatikasse, teen siin väikese sissevaate ühe põhikooli rahastamise köögipoolde. Et mitte asja väga keeruliseks ajada, analüüsin vaid õpetamisega seotud tööjõukulusid, sest kõik muu on nagunii iga valla või linna kohustus. Hoiatan juba ette, et numbreid tuleb omajagu.
Eesti mõistes on tegemist täiesti tavalise maakooliga. Koolis õpib umbes 175 õpilast ning asub maapiirkonnas, kus enamik õpilasi vajab kooli jõudmiseks koolibussi või autoga vanemat. Koolis on 9 tavaklassi ja 7 väikeklassi. Õpilasi, kes vajavad tõhustatud või erituge, on kokku 29. Suurema abivajadusega õpilaste puhul rakendatakse ka üks ühele õpet. Koolil on uus staadion, korralik spordisaal, raamatukogu, erinevad töö- ja tehnoloogiaklassid ning laborid reaalainete tarvis.
2023. aastal eraldas riik vallale ühe tavaõpilase kohta aastaks 2431 eurot ning erivajadusega õpilase kohta 5457 eurot. Kuivõrd kõigi tuge vajavate laste kohta pole Rajaleidja otsust, jagub kõrgemat riiklikku rahastamist vaid 14 õpilase jaoks. Ehk riigieelarve toetusfondist sai kool arvestuslikult õpetajate töötasudeks kokku umbes 465 000 eurot.
Palju aga vald kulutab? Vallas oli 2023. aastal kvalifikatsiooniga õpetaja töötasu alammäär 1899 eurot kuus. Tavaklassi õpetajate palgakulu on aastas 465 000 eurot ning 7 väikeklassi oma 215 000 eurot. Kõigi õpetajate klassijuhatajatasudeks kulub täiendavalt 44 000 eurot. Kokku on õpetajate palgakulu 724 000 eurot ehk vald maksab oma eelarvest õpetajate töötasudele juurde 259 000 eurot.
See pole kaugeltki kõik. Valla mudeli järgi saab kool täiendavalt juurde palgaraha 2,5 abiõpetaja jaoks ehk umbes 76 000 eurot. Lisaks on kooli koosseisus 0,5 logopeedi ja 0,5 eripedagoogi, lisakulu 36 000 eurot. Kuivõrd kõiki tugispetsialiste koolil endal ei ole ning neid ülesandeid täidavad valla tugikeskuse spetsialistid, lisandub täiendav palgakulu aastas 49 000 eurot. Ehk hariduslikele tugiteenustele kulub vallal täiendavalt 161 000 eurot.
Ja ka see pole veel kõik. Nimetatud kuludes ei kajastu direktori, õppejuhi, HEV-koordinaatori, ringijuhtide ja raamatukoguhoidja töötasud. Kui õpetajate palgatoetust on riik igal aastal tõstnud, eelmisel aastal koguni 23,9 protsenti, on direktori ja õppejuhi riiklik toetus püsinud muutumatuna aastast 2016. Näitena toodud kool saab juhtimiskulude toetust 16 000 eurot aastas. See tuleks ära jagada veel direktori ja õppejuhi vahel. Selleks et tagada kvaliteetne koolijuhtimine, panustab vald veel täiendavalt vähemalt 50 000 eurot aastas.
See lühike pilguheit ühe tavalise põhikooli palgakulude köögipoolele näitab, et haridus on enamikus omavalitsustes selge prioriteet. Ma ei saa loomulikult rääkida kõigi omavalitsuste eest, sest olukord Eestis on väga erinev. Mõni omavalitsus maksab riigieelarvelisele toetusele rohkem juurde, mõni vähem. Kahjuks on ka selliseid omavalitsusi, kus isegi riigi palgatoetus ei jõua täiel määral õpetajateni.
Sügavalt petlik on aga arusaam, nagu oleks riigilt tuleva toetusega võimalik pakkuda kvaliteetset haridust. Näitena toodud kooli õppetöö ja tugiteenuste tagamisega seotud kulud olid eelmisel aastal kokku umbes 935 000 eurot, millest valla osa oli vähemalt 470 000 eurot. See on ilmekas tõestus sellest, et haridus pole prioriteet mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.
Aga ehk annab eelnev arvutuskäik mõtteainet eelkõige neile kriitikutele, kes väidavad, et omavalitsused ei väärtusta haridust piisavalt. Hindame ja väärtustame oma koole ning haridustöötajaid oluliselt rohkem, kui väljast võib paista.
