Erinevalt streiki vedava ametiühingu ning streigijuhtide retoorikale ei saa ma kuidagi nõustuda sellega, nagu oleksid streigis mitteosalevad õpetajad reeturid ja äraandjad. Streigis osalemine või mitteosalemine on iga õpetaja sügavalt isiklik väärtuspõhine otsus. Kellegi survestamine ühes või teises suunas ei ole mitte ainult taunitav, vaid ebaseaduslik tegevus.
Põhjuseid olemasoleva olukorraga rahulolematu olla on väga mitmeid. Esiteks jätkuvalt segane olukord haridusvaldkonna juhtimisel aga ka ähmased piirid vastutuse jagamisel. Ehk ka paljudele streigis osalevatele on siiani selgusetu, kas streigitakse oma tööandja või vabariigi valitsuse vastu. Teiseks riigijuhtide valelik poliitika, mis seisnes valimistel ilmselgelt katteta lubaduste andmisel, ootuste üleskütmisel ning hiljem nendest taganemisel. Kas aga streik, mille eesmärk on võimalikult paljudele lastele ja nende vanematele ebameeldivusi valmistada, on õige? Ma arvan, et mitte.
Streigi eestvedajad heidavad streigis mitteosalevatele õpetajatele ette ükskõiksust ja solidaarsuse puudumist oma kolleegidega. Suuremat pilti vaadates ma väidaks pigem vastupidist, just streigis mitteosalev õpetaja näitab üles solidaarsust. Solidaarsust just kõigi nende Eesti inimeste suhtes, kes üha keerulisemaks muutunud majanduskeskkonnas oma töö juba kaotanud või seisavad sellega üha reaalsemalt silmitsi.
Praktika näitab, et omavalitsused ja nende prioriteedid on väga erinevad. Väga mitmetes omavalitsustes on haridus prioriteet, vallaeelarvest makstakse õpetajatele keskmiselt kuni 400 eurot kuus juurde. Kuid on ka omavalitsusi, kus õpetajateni ei jõua täies mahus isegi see raha, mis linnale riigieelarvest eraldatakse. Ehk nii mõneski omavalitsuses oleks oluliselt ausam ja õiglasem madala palga pärast meelt avaldada mitte Toompeal, vaid kohaliku valla- või linnavalitsuse ees.
Tähtis on ka mõista, et streikides ei kannata eriti Toompea poliitikud. Nagu ma sissejuhatavalt juba mainisin, tegelikeks kannatajateks on ikkagi lapsed ja lapsevanemad. Ma tõesti ei usu, et keskmine õpetaja nii mõtleb, et teen streikides kõik selleks, et oma õpilastele ja nende vanematele võimalikult palju ebameeldivusi valmistada. See kindlasti ei ole ühe südamega oma tööd tegeva õpetaja loomuses.
Nii nagu on omavalitsused erinevad, on erinevad ka õpetajad – nende rahulolu oma töö, töötingimuste ning töötasuga. Paljud õpetajad ei soovi streigis osaleda materiaalsetel kaalutlustel, sest ebakindlas majanduskeskkonnas ei saa endale lubada sissetulekute vähenemist. Seda enam, et kriis tööjõuturul süveneb, töötus kasvab ning inimestel soovitatakse tungivalt oma töökohta hoida.
Üks mõtlemapanev põhjus, millest räägitakse oluliselt vähem, kuid miks nii õpetaja vastumeelselt streigib, on kartus langeda töökiusu ohvriks. Paljud töökeskkonnaalased uuringud näitavad, et Eestis esineb töökiusu kõige rohkem avalikus sektoris. Ja avaliku sektori valdkondadest tajutakse seda enim tervishoius ning hariduses. Seega võimalus sattuda kolleegide poolt töökiusu ohvriks on väga reaalne. Ja uskuge, töö juures ei ole ebameeldivamat asja kui kius oma kolleegide poolt. On see siis ähvardamine, halvustamine, ignoreerimine või muul viisil kolleegile halva enesetunde tekitamine.
Kokkuvõtteks veelkord – streigis osalemine või mitteosalemine on iga õpetaja enda südametunnistuse asi ja isiklik otsus. Ka põhjused streigiga ühinemiseks või kõrvalejäämiseks võivad omavalitsuste lõikes olla väga erinevad. Ebaõiglane oleks panna kannatama nende omavalitsuste lapsi ja vanemaid, kus haridus on au sees ja õpetajad väärtustatud nende pärast, kus haridus pole prioriteet.
Seepärast panen ka streigi korraldajatele ja eestvedajatele südamele suhtuda austuse ning lugupidamisega nendesse kolleegidesse, kes ei pea mõistlikuks ning põhjendatuks tänases keerulises olukorras streikida ning soovivad olla solidaarsed kogu Eestiga.
