Peaminister Kaja Kallas vormistas Reformierakonna üldkogul ära erakonna ideoloogilise nihkumise vasaktsentrisse. 29 aasta eest vabaturumajanduse ja ettevõtluse eestkõnelejana asutatud Reformierakonna ideaal on nüüd skandinaavialikult priske eestkosteriik, mis korraldab inimeste elu ja maksustab neid rohkem, kui me Eestis kogu taasiseseisvumisajal harjunud oleme.
Reformierakonna üldkogu kajastustes jäi see oluline kursimuutus märkamatuks, sest Kallase ja rahandusminister Mart Võrklaeva lati alt läbiminek sisehääletustel võttis kogu tähelepanu. Sellegipoolest tasus kuulata, mida Reformierakonna liidrid üldkogu kõnedes rääkisid. Valdavalt olid nende kõned täis klišeelikke hüüdlauseid ning EKRE ja Jüri Ratase süüdistamist kõikides hädades. Kuid Kallase erakonnaesimehe kõne teine pool läks sisuliseks ja väärib tähelepanu.
Kallas ütles oma kõnes kahte asja. Esiteks: «Uskuda, et me suudame 33-protsendise maksukoormusega pakkuda oma elanikonnale samu teenuseid, mida teised Põhjamaad pakuvad 45–53-protsendise maksukoormuse juures, on uskuda muinasjuttu Jõuluvanast. /…/ Need on meie oma maksumaksjad, kes peavad maksma kinni kõik avalikud teenused, toetused ja palgad, mida riik siis omakorda läbi eelarve laiali jaotab.»
Ja teiseks: «Maksumaksjad on näidanud väga selget vastumeelsust kõigi planeeritavate maksutõusude suhtes. Kas koidab päev, mil me suudame inimestele maksutõusud arusaadavaks rääkida? Me peame sellesse uskuma ja eelkõige peame selle nimel tegutsema, tegutsema ja tegutsema. Meid ei ole valitud riiki juhtima mitte selleks, et me iseennast haletseks reitingunumbreid vaadates. Meid on valitud selleks, et me Eesti jälle kord õigele kursile sikutaksime.»
Sellest, kuidas Eesti majandus uuesti kasvule viia, peaminister oma kõnes ei rääkinud. Juttu polnud ka avaliku sektori kärpimise vajadusest. Niisiis, see «õige kurss», kuhu Reformierakond meid sikutada tahab, on riigimudel, kus valitsus ja ametnikud tegelevad üha suurema ümberjagamisega. Avaliku sektori roll kasvab ning ühes sellega ka maksud. Teadlik suund ja ideoloogiline valik, mille nimel Reformierakonna juht kutsus tegutsema ja mitte muretsema reitingute pärast.
Reformierakonna esimehe seatud eesmärk on maailmavaateliselt sotsiaaldemokraatlik valik ning sobitub hästi jutuga erakonna väärtustest, mida Kallas oma kõnes Reformierakonna identiteedi kaitseks loetles. «Korras riigi rahandust ja tasakaalus eelarvet austav» – jah, sest eelarve saab mõneks ajaks tasakaalu ka riiki kärpimata ning makse tõstes.
«Vaba turumajandust ja vähest riiklikku sekkumist hindav» – jah, sest ka eestkosteriigid (nanny state) saavad eksisteerida kõrvuti vabaturumajandusega ning riikliku sekkumise piiri tõmbavadki sotsiaaldemokraadid üldjuhul sinna, et riik ei roni inimese magamistuppa, küll aga tema pangaarvele.
Ometigi jättis Kaja Kallas erakonna väärtustest rääkides mainimata palju olulist, mille Siim Kallas 29 aastat tagasi Reformierakonda asutades «Kodanike riigi manifestis» kirja pani. Manifestist võib näiteks lugeda: «Tänagi esineb palju nõudmisi, et riik peab peaaegu kõike ja kõiki finantseerima ning et riigi huvides on teha just nii ja mitte teisiti. Liiga tihti näeme riigi huvide asetamist ettepoole tema Kodanike huvidest. /…/ Kodanike riigis peab Kodanik saama ise otsustada, mida ta on nõus ühiskondliku kokkuleppe alusel riigi kaudu finantseerima ning mille finantseerimisega saab ta ise ning riigist targemini hakkama.»
Siim Kallase asutatud Reformierakond ütles, et anna inimesele õng ja ta püüab ise suurema kala. Kaja Kallase juhitav Reformierakond soovib aga kalapüügi maksustada ning õnge asemel igaühele tükikese kala kohe kätte jagada, sest riik peab ju inimestele «appi minema». Reformierakonna poliitika keskmes ongi nüüd kõikvõimas ja tugev riik, mitte aga kodanik ega isegi mitte tasakaalu otsimine riigi ja kodaniku suhetes. Muide, ettevõtjaid ei maininud majanduslanguses riigi peaminister Kaja Kallas oma erakonnaesimehe kõnes mitte kordagi.
Mis on Reformierakonnaga juhtunud? Ilmselgelt on erakond taganenud sellest maailmavaatest, mis 1994. aasta novembris liberaalsed intellektuaalid ja Siim Kallase ümber koondunud noore majanduseliidi uude erakonda kokku tõid. Ühe vastuse muutumise põhjustele annab pilguheit Reformierakonna tuumikusse.
Nädalavahetusel valitud Reformierakonna juhatuse liikmete seas on vaid üks erasektoris töötav inimene, finantskonsultant Maarja Metstak. Kõigi teiste valitud juhatuse liikmete töö ja teenistus on juba pikemat aega tulnud avalikust sektorist.
Enne kevadisi valimisi viis Õhtuleht läbi riigikokku kandideerijate ettevõtlushuvide uuringu ning see andis veelgi selgema tulemuse – Reformierakonna 125 kandidaadi seas oli vaid mõni üksik silmapaistev ettevõtja, põhimass ettevõtlusega seotud rollidest tuli reformierakondlastel riigi ja omavalitsuste osalustega ettevõtete ja ühingute nõukogudest, mille liikmed on poliitiliselt määratavad. Lisaks rida kandidaate mittetulundussektorist, kus avalik sektor on tihti ühingute peamine rahastaja.
Reformierakonnast on saanud riigipalgaliste ja avaliku sektori rahavoost sõltuvuses olevate ametikandjate erakond. Erasektori kogemusega inimeste kadumine erakonna tipust on toonud kaasa mõtteviisi nihestumise, mida iseloomustavad väited, et riigi kulutuste kärpimine eelarve tasakaalu viimiseks ei ole võimalik.
Või kindel veendumus, et inimesed tahavad ning et riik peabki tegelema üha rohkemate teenuste pakkumisega. Ning kasvav umbusk ettevõtjate suunal, sest viimased on ju ainult omakasu peal väljas, kuid meie siin seisame riigi huvide eest!
Tasub veel kord meenutada, et Eesti viimased kolm rahandusministrit on kõik Reformierakonnast. Valimiste eel hääletas Reformierakond koos Isamaa ja Sotsiaaldemokraatidega riigieelarvesse pika rea kulusid, millele kate puudus. Ning valimiskampaanias jagas Reformierakond samas tempos teiste riigikogu erakondadega rahakülvi lubadusi. Nüüd hakkab selgeks saama, et see ei olnudki ainult puhas populism, vaid Reformierakond peabki vajalikuks avaliku sektori sekkumismäära kasvatamist.
Mulle meenutavad Reformierakonna tehtud otsused üha enam kevadeni ametis olnud Soome sotsiaaldemokraatide endise liidri Sanna Marini valitsuse aetud poliitikat. Soomele tõi kaks valimistsüklit sotsiaaldemokraatiat kaasa avaliku sektori kulutuste kontrollimatu kasvu, riigivõla paisumise ning majanduse konkurentsivõime kahanemise. Soomlased otsustasid sellise raiskava poliitikaga kevadel lõpparve teha, kuid Eesti on Reformierakonna juhtimisel liikumas Soome vigade kordamise teed.
Reformierakonda asutades sõnastas Siim Kallas ambitsiooni. Teha asju julgelt ja teistmoodi, et olla ühel hetkel majanduses efektiivsemad kui Soome ja Rootsi. Tee selle saavutamiseks oli kodaniku eelistamine riigi ees. 29 aastat hiljem käitub Reformierakond risti vastupidi. Ent muutunud on Reformierakond, mitte majandustõed. Soome ja Rootsi majanduse kinnipüüdmiseks ja neist möödaminemiseks tuleb endiselt panustada kodanikule ja ettevõtjale, mitte paisuvale riigiaparaadile.
