Reedel toimub paljudes koolides- ja lasteaedades hoiatusstreik. Kahjuks pole paljud inimesed, nende hulgas ka õpetajad ise, päris täpselt aru saanud, kelle või mille vastu või eest streikima hakatakse. Kui olen seda küsinud, siis olen enamasti vastuseks saanud, et kõige rohkem valmistavad pahameelt enne valimisi lahkelt lubadusi jaganud poliitikud, kes nüüd on oma lubadustest taganenud. Teemal, et poliitikud lubavad asju, mille täitmiseks puudub rahaline võimalus, pole mõtet praegu peatuda.
Ühel väga konkreetsel põhjusel ma isegi toetan haridustöötajate streiki. Kindlasti mitte selleks, et survestada valitsust riigieelarvest täiendavat raha juurde andma, sest Eesti avaliku sektori kulud haridusele on juba praegu OECD riikide üks kõrgemaid. Streik on hea võimalus tõmmata tähelepanu sellele, mis üldse toimub Eesti hariduselus ning kui mõistlikult Eesti olemasolevat haridusraha üldse kulutab.
Olen jõudumööda proovinud avada asjaolu, et õpetajate tööandja pole riik ega haridusministeerium. Palka maksab õpetajale ikka tööandja ehk koolipidaja, kelleks on enamasti valla- või linnavalitsus. Tõsi, suur osa palgarahast tuleb omavalitsustele riigilt ja riik määrab ka miinimumpalga. Milliseks aga kujuneb lõplik väljamakstud töötasu, see sõltub väga olulisel määral omavalitsusest.
Leidub omavalitsusi, mis maksavad kooliõpetajatele oma eelarvest tublisti juurde ning leidub kahjuks ka omavalitsusi, kus õpetajateni ei jõua isegi riigieelarvest laekuv raha. Lasteaiaõpetajate palgad ei sõltu aga sisuliselt üldse riigist või ministeeriumist, nende palgaraha tuleb sisuliselt täielikult valla- või linnaeelarvest.
Seega sõltub õpetaja palk suuresti sellest, kui hästi vald või linn on oma hariduselu on korraldanud ehk sellest, kui palju on koolis õpetaja kohta õpilasi, kui palju on ühe õpilase kohta koolimajades ruutmeetreid või kui palju on keskmiselt klasside õpilasi.
Neid näitajaid on veelgi ja need mõjutavad vähemal või rohkemal määral õpetajate palka. Miks muidu on üle Eesti tekkinud omapärane olukord, et riik eraldab valdadele ja linnadele õpetajate palgaraha sarnastel põhimõtetel, kuid ühes omavalitsuses teenib õpetaja juba üle 2300 euro ning teises kõigest 1700 eurot?
Harjumaa omavalitsusi on hakatud hellitavalt kutsuma tulukateks. Keegi ei räägi aga sellest, et need omavalitsused on samaaegselt ka oluliselt kulukamad. Seda sel lihtsal põhjusel, et laste ja õpilaste osakaal elanikkonnast on nendes omavalitsuses kõrgem ning just kulud lasteaedadele, koolidele ja huviharidusele moodustavad eelarvest tublisti üle poole.
Harjumaa omavalitsusi iseloomustab tervikuna seegi, et hariduskorraldus on keskmisest tunduvalt tõhusam. Ühe õpetaja kohta on rohkem õpilasi ning klassikomplektide keskmine täituvus kõrgem, kuid ruutmeetreid koolimajades on õpilase kohta vähem. See ongi koht, kus tekib peamine võimekus maksta kõrgemat töötasu.
2023. aasta esimese poolaasta andmetel on kooliõpetajate palgamaksjate tipus peamiselt Harjumaa omavalitsused. Keskmiselt üle 2300 eurost kuupalka on sellel aastal maksnud Jõelähtme, Saue ja Saku vallad ning Maardu linn. Õiglasem oleks konkreetseid palganumbreid võrrelda muidugi aasta lõpus, sest paljudes koolides hoitakse veel reservi, mis makstakse tulemustasuna välja kalendriaasta lõpus, aga see ei muuda olematuks tõsiasja, et üksteisest vähem kui saja kilomeetri kaugusel töötavate õpetajate töötasu võib erineda 500-600 eurot.
Õpetajatele korraliku palga maksmisel on võtmeküsimus see, kuidas omavalitsused on suutnud oma hariduskorraldust kaasajastada. Haldusreformi on maapiirkondades palju kirutud, nagu olekski see kõigi hädade algallikas ja põhjus.
Ma küsiks parem nii, et mis oleks olnud siis, kui haldusreformi poleks toimunud? Ma arvan, et pilt olnuks veelgi trööstitum, kui meil oleks paari tuhande elaniku vallad oma vallajuhtidega. Aga kurb tõdemus on tõesti see, et haldusreform polnud mingi võluvits, mis probleemid iseenesest lahendas. Haldusreform oli võimalus, mis lõi vajalike muudatuste elluviimiseks eelduse.
Saue vald tekkis nelja omavalitsuse ühinemise tulemusel, ühinesid kaks tulukat ja kaks vähem tulukat omavalitsust. Vajalikud investeeringud tehti esimestel aastatel ära ja alustati kaugematest piirkondadest. Saue vallas pole munitsipaalgümnaasiumit ning maksimaalne tähelepanu on põhikoolidel. Väiksemad õppeasutused on viidud ühise juhtimise alla ja vallas tegutseb kolm kool-lasteaeda.
Mõistliku hariduskorralduse juures on ühe õpetaja kohta 13 õpilast ning tavaklassi keskmine täituvus on üle 21. Nende arvude osas pole Saue vald Eestis kaugeltki mitte kõige tõhusam omavalitsus. Aga tulemuseks on see, et kvalifikatsiooniga õpetaja miinimumpalk on 1899 eurot ning keskmine 2329 eurot.
Ilmekas näide heas mõttes maakoolist on Ruila mõisakompleksis tegutsev üheksaklassiline põhikool, mis tegutseb koos viierühmalise lasteaiaga ühise juhtimise all. Koolis õpib veidi üle 170 õpilase ning üle üheksa õpilase kümnest sõidavad kooli bussiga või toovad neid kohale vanemad. Koolil on kaasaegne õpikeskkond, spordisaal, uus staadion, raamatukogu, töö- ja tehnoloogiaklassid, tugiteenused erivajadustega lastele ning mitmekülgsed võimalused tegeleda huviharidusega.
Kas kõigil nendel õpilastel ja õpetajatel oleks samasugused tingimused, kui ühe kooli asemel oleks näiteks neli-viis 30-40 õpilasega kooli igaüks oma direktoriga? Vaevalt.
Eesti Haridustöötajate Liidu ja haridusministeeriumi töötüli on sisuliselt tupikus. Õiguslikus mõttes on tõesti tegemist ühe korraliku segadusega ning paljud inimesed omavalitsustes on omavahel tülli aetud.
Haridusministeerium, mis pole õpetajate tööandja, istub läbirääkimiste laua taga. Omavalitsused, mis on õpetajate tööandjad, ei soovi läbirääkimiste laua taha tulla. Ministeeriumi soov omavalitsusi kaasata on ju mõistlik, aga teisalt, miks peaksid omavalitsused hakkama vastutama poliitikute valimiseelsete katteta lubaduste eest? Äkki oleks tulnud omavalitsustega enne maha istuda, kui lahkelt poliitilisi lubadusi jagama hakati.
Juba eelmisel aastal visati omavalitsustele nendega läbi rääkimata korralik “pomm”, kui kooliõpetajate palka tõsteti 23,9 protsenti. Omavalitsustele tähendas see ainult seda, et samaväärselt tuli tõsta praktiliselt kõigi lastega töötavate inimeste – lasteaiaõpetajate, huvikoolide õpetajate, lastekaitsespetsialistide, noorsootöötajate ja teiste kõrgharidusega spetsialistide – töötasu samas suurusjärgus. Kohaliku omavalitsuse eelarvel on väga ranged reeglid ja teha riigi moodi külma ning võtta kohustusi, ei ole lihtsalt võimalik.
Streikimine on loomulikult igaühe enda südametunnistuse asi. Olen oma valla õpetajatega rääkinud ja enamik neist on kinnitanud, et neil pole meie vallale etteheiteid, aga nad toetavad solidaarselt teisi. Ehk siis streigist tingitud ebamugavuste pärast kannatavad nendegi omavalitsuste lapsed ja vanemad, kus on mõistlikku hariduspoliitikat aetud.
Kuigi mulle streigid ei meeldi, oleksin ka ise valmis osalema, kuid ühel tingimusel. Tingimusel, et streik toimuks pooltühjade koolimajade ees, kus õpetajate palgaraha sisuliselt korstnasse köetakse.
