Iisraeli-Hamasi konfliktist on saamas teema, mis annab hääle ja mobiliseerib Eesti vasakäärmuslasi. Kahjuks tõmbab antud teema äärmuslaste paati ka teisi ühiskonnategelasi, kes peagi avastavad, et neist on saanud tööriistad mitte ainult kohalike vasakradikaalide jaoks, vaid Kremli õhutatud propagandasõjas. Mõistagi ei olda seda viimast valmis ei endale ega teistele tunnistama.
134 ühiskonnategelase avalik kiri. Vabaduse väljakule kavandatud meeleavaldus. Sotsiaalmeedias iga päevaga üha keevalisemaks kiskuv sõnasõda. Gazas toimuv läheb end progressiivideks nimetavale seltskonnale palju enam korda, kui ükskõik, milline muu meist geograafiliselt kaugele jääv ning kümneid tuhandeid ohvreid nõudev käimasolev konflikt.
Eestile on lähiajaloos sisejulgeoleku väljakutseks olnud peamiselt venemeelne viies kolonn ning viimasel kümnendil ka fanaatikutest äärmuskonservatiivid ja vandenõuteoreetikud, kelle esindajaid on valitud nii EKRE kui Isamaa ridades isegi riigikokku. Kaasaegne vasakäärmuslus pole Eestis seni veel poliitiliselt mõjuka organiseerumiseni jõudnud.
Ameerikas levinud vasakekstremistlikud liikumised nagu Antifa ja BML või Ühendkuningriikide Just Stop Oil või Extinction Rebellion pole siiani Eestis märkimisväärselt kanda kinnitanud. Iisraeli-Hamasi konflikti pildisolek võib seda muuta ja anda Eesti vasakäärmuslastele teema, mille toel organiseeruda.
Meeleavaldused Iisraeli vastu ja „rahu poolt“ toimuvad üle maailma. Torkab silma üks huvitav omapära. Kui Istanbulis juhtis vastavat meeleavaldust Türgi „traditsiooniliste väärtuste“ eestkõneleja ehk despoodist president Recep Erdoğan, siis lääneriikides on Gaza aktivism tihti seotud ülikoolide ja akadeemiliste ringkondadega. Tulemuseks on veidrused nagu „rahu eest Gazas“ võitlevad LGBTQ aktivistid, olgugi et Hamasi kontrolli all lõppeks igasugune möödavaatamine „traditsioonilistest väärtustest“ nendele samadele aktvistidele kõige leebema stsenaariumi korral keretäie ja vanglaga.
Sellest, et lääneriikides on ülikoolidest saanud vaskradikalismi taimelava, on rahvusvahelises ajakirjanduses kirjutatud pikalt. Eesti ülikoolides õnneks sarnast ideoloogilise ajupesu kontsentratsiooni ei esine, kuid on tähelepanuväärne, et Iisraeli vastu ja „rahu poolt“ sõna võtvate aktivistide esirinnas on mitmed lääne ülikoolides hariduse saanud ja Eestisse tagasi pöördunud aktivistid. On vaid aja küsimus, kui nende aktivism ka akadeemilisele tasandile kandub.
Eesti kui piiririigi jaoks on igasugune äärmuslaste organiseerumine ja fanatismi levik julgeolekurisk ning pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale peaks see üheselt selge olema. Ometigi kipub see meelest minema. Kui SAPTK juhid on oma ebalojaalsust ja vastumeelsust Eesti riigi suhtes demonstreerinud otsesõnu (meenutame juttu sellest, et pole vahet, milline lipp Pika Hermanni tornis lehvib), siis vasakradikaalide sõnavõtud on seni keskendunud soovile riik nende soovide järgi ümber kujundada ning „valed inimesed“ õigetest eraldada.
Nii jäi mulle hiljutisest vihakõne arutelust meelde ühe progressiivse aktivisti poolt välja öeldu, et vihakõne seadust on vaja just selleks, et saaks mõne äärmuskonservatiivi vangimajja saata.
Mõlemad äärmused lõhestavad ühiskonda. Venemaa on meie peamine julgeolekuoht. Kreml pole nii võimekas, et igat läänemaailmas lahvatavat konflikti planeerida ja valla päästa. Küll aga jätkub neil ressurssi selleks, et lääne ühiskondi sisemiselt polariseerivaid konflikte võimendada.
Õli tulle valamisega tegelevad niisamuti Hiina, Iraan ja teised sarnased riigid. Tööriistadeks on meedia ja sotsiaalmeediaga manipuleerimine, diasporaad lääneriikides ning äärmuslike liikumiste ja parteide otsene toetamine. On naiivne arvata, et siin piirdutakse vaid äärmuskonservatiivse tiivaga. Viimane Kremli toetatud edukas infooperatsioon Euroopas oli hoopis venemeelse sotsiaaldemokraadi Robert Fico valimisvõit Slovakkias.
134 ühiskonnategelast, kes nõuavad Eesti valitsuselt sekkumist Iisraeli-Hamasi konflikti, võimendavad otseselt Kremli narratiive. „Valitsus peab töötama viivitamatult selle nimel, et Gazas sõjategevus lõpetada ja relvarahu sõlmida.“ Kui Eesti nõuab rahu Iisraelilt, siis miks ei nõua te sama Ukrainalt, küsiksid Kremli hääletorud kohe vastu. Pole mingi üllatus, et Venemaa etendab Iisraeli-Hamasi konfliktis rahutuvi rolli ning nimetab terroriorganisatsiooni Hamas hellitavalt „Palestiina liikumiseks“.
Samuti nõuavad progressiivsed ühiskonnategelased, et Eesti peab kinnitama valmidust võtta vastu Gazast tulevaid põgenikke. Peab olema poliitiliselt äärmiselt nõdrameelne või otseselt pahatahtlik, et soovitada Europarlamendi valimiste eel Lähis-Ida pagulaste teema tõstmist Eesti poliitilise debati keskmesse. Saaks ühe vinge uue sisepoliitilise ususõja tõepoolest käima tõmmata, progressiivid ühelt poolt ning äärmuskonservatiivid teiselt poolt. Eestil tervikuna sellest midagi võita ei ole.
Venemaale on kasulik juba see, et Gazas toimuva valguses on agressioon Ukraina vastu taandunud rahvusvahelise avalikkuse teadvuses tahaplaanile. „Rahu poolt“ demonstratsioonid on muutumas Euroopas ja Ameerikas sisepoliitiliseks probleemiks. Kremli suuvoodrid pasundavad ühele auditooriumile, et lääs on kahepalgeline, ja teisele, et lääs on nõrk, ei saa enda kehtestamisega hakkama. Mitmed julgeolekueksperdid on juba hoiatanud, et Gaza kattevarjus tasub karta Venemaalt uusi ja palju võikamaid rünnakuid Ukraina suunal.
Selle kõige taustal saab Eestil olla välispoliitiliselt ainult üks fookus – lääneliitlaste tähelepanu hoidmine Ukrainal, et poliitiline ja sõjaline abi Ukrainale ei katkeks ning kestaks kuni Venemaa kaotuseni. Tuleb olla valmis raskeks talveks. Eesti proaktiivne sekkumine Iisraeli-Hamasi konflikti ei ole vajalik. Punkt.
Mõistagi on ka Ukraina sõja taustal oluline, et konflikt Gazas saab kiire lahenduse. Selleks ei ole aga teist võimalust, kui Hamasi sõjalise võimekuse likvideerimine. Ehk täpselt see, millega Iisrael praegu Gazas tegeleb. Iisraelile tuleb anda aega, et Gazast lähtuv oht kõrvaldada, sest Hamasi avalik eesmärk on Iisraeli riigi likvideerimine. Palestiina ja Iisraeli probleemi Hamasi sõjalise võimekuse likvideerimine muidugi ei lahenda, kuid see on teine teema.
Samuti on teine teema see, miks Iisraeli julgeolekujõud Hamasi rünnaku maha magasid ja kuidas Hamasil õnnestus aastatega massiivne sõjamasin üles ehitada. Ning mil määral aitas Hamasi tugevnemisele kaasa Iisraeli populistist peaministri Benjamin Netanyahu teadlik poliitika marginaliseerida rahvusvaheliselt tunnustatud Palestiina omavalitsust ning mängida viimase vastu välja Hamas, lastes sellel Gazas domineerida ja rikastuda.
Korruptsioonikuritegude eest kohtu all olev Netanyahu lõikas sellest vastandamisest aastaid sisepoliitilist kasu. Saabub aeg, millal Netanyahu peab nendel teemadel oma rahvale aru andma. Ent erinevalt Hamasist on Iisrael demokraatia ning demokraatlikel riikidel on võimekus hakkama saada nii populistide kui korruptantidega. Enne nende teemade juurde asumist peab aga Iisrael kindlustama oma julgeoleku.
