Esimesest päevast alates on selge olnud, et plaanitava mootorsõidukimaksu eesmärk on lihtsalt eelarveauku lappida. Selle asemel, et kulusid kärpida, valis valitsus välja ühe grupi inimesi ja nõuab neilt raha, et riik saaks vanaviisi edasi laristada.
Kõige hullem on see, et täna me ühiskonnas enam isegi ei arutle, kas mootorsõidukimaksu peaks või ei peaks kehtestama, vaid tundub, et oleme vaikimisi leppinud üha uute maksude lisandumisega. Paari aasta pärast saab valitsus mootorsõidukimaksu paarikümne protsendi võrra tõsta ja nii see lumepall muudkui veereb.
Maksutõusude abil riigi tulude kasvatamine on põhimõtteliselt vale, keskenduma peaks ainult sellele, kuidas riigiaparaati jõuliselt koomale tõmmata. Riigi tulud peaks kasvama ainult majanduskasvust tekkiva täiendava maksulaekumise kaudu ning majanduskasvuks eelduste loomine peaks olema riigi peamine prioriteet.
Ajutiste suurenenud kulude katteks, nagu praegused riigikaitsekulud, saab vajadusel kehtestada ajutisi makse, mis ongi selgelt eesmärgipärased ja kindla tähtajaga. Kõnealuse mootorsõidukimaksu puhul pole paraku mingit selgust, milleks seda maksu kasutatakse, see on lihtsalt üks uus viis riigikassat täita ja see jääbki kestma.
Seda, et mootorsõidukimaksu puhul on keskkonnaeesmärgid teisejärgulised, näitab ilmekalt elektrisõidukite maksustamine. Rahandusministeeriumi toodud näidetes peavad suitseva Octavia ja 0-heitmega elektriauto omanikud mõlemad tasuma aastamaksu 50 eurot.
Enamik arenenud Euroopa riikidest ja aeg-ajalt ka Eesti maksavad peale, et nügida inimesi elektriautot ostma. Rahandusministeerium aga arvab, et elektriautosid võiks hoopiski täiendavalt maksustada. Kuidas peaks see samm rohe-eesmärke aitama ellu viia, jääb arusaamatuks.
Loogika siin taga on tegelikult lihtne, Reformierakonna juhitav valitsus ei ole maailmavaatelt parempoolne vaid sotsiaaldemokraatlik. Reformierakondlasest ministri juhtimisel on rahandusministeerium välja töötanud mootorsõidukimaksu, mis ei erine oma ülesehituselt astmelisest tulumaksust.
Jõuad omale elektriauto osta, maksad. Jõuad suurema akuga elektriauto osta, järelikult oled pursui ja pead rohkem maksma. Sõidad 20 aastat vana rondiga, järelikult oled tubli ja vaene töölisklassi esindaja ja riik vabastab su CO2 ja massi komponendist. Tahad vana auto uuema ja vähem saastavama vastu vahetada, hakkad rohkem maksu maksma, sest võib eeldada, et oled vahepeal rikkamaks saanud.
Tarbesõidukite osas ei ole ideed paremad. Mis asi on Nissan Berlingo? Kuidas saab ministeeriumi näidistabelis mis iganes Berlingo heitkogus olla suurem kui kaks korda suuremal Jumperil? CO2 tulba pealkirjas on mõõtühikuks g/kg… Kui ametnikud isegi nii palju ei suuda keskenduda, et marke ja mudeleid omavahel mitte sassi ajada ning kirja- ja kopeerimisvigu vältida, siis pole vist lootust ka muus osas mõistlikke lahendusi oodata.
Jällegi, miks on vaja maksustada elektrikaubiku ostjat? Ostes odavama bensiinimootoriga auto, on registreerimistasu baasosa 500 eurot, ostad 0-emissiooniga elektriauto – 300 eurot. Mille eest? See on siis nüüd õilis eesmärk vähendada autostumist – ehk siis peaks kaubiku ostmata jätma ja kaupa ühistranspordiga vedama?
Selle eest, et soovin ettevõtjana keskkonda puhtamana hoida ja olen nõus oluliselt kallima elektriauto soetama, saan ikka riigilt karistada? Paraku nii on, sest valitsusel on lihtsalt eelarves raha puudu.
Mul ei ole midagi saastamise maksustamise vastu. CO2 maksustamine on okei, kuid millega ma nõus ei ole, on kogu nullheitmega sõidukite maksustamine ja sõiduautode massikomponent. Kui eesmärgiks on kergemaid autosid soosides teede lagunemist vähendada, siis võiks kehtestada maksu hoopis naastrehvidele, mis lõhuvad teid oluliselt rohkem kui see, kas su sõiduauto kaalub mõnisada kilo rohkem või vähem.
Auto mass kajastub nagunii ka suuremas CO2 heitkoguses, nii et massikomponent tundub olevat lihtsalt üks otsitud lisapõhjus, et rohkem maksu koguda. Ka rahandusministeerium ise on öelnud, et tarbesõidukitel massikomponenti ei kohandata, kuna see korreleerub CO2ga. Sõiduautod on ju oluliselt kergemad, miks seda nende puhul siis eraldi peab arvestama.
Parempoolsete ettepanek riigieelarve koostajatele oli, et automaksu kehtestamise asemel võiks kaotada tasuta ühistranspordi. Üha kasvavast mootorsõidukimaksu kogusummast kataks see täna umbes kolmandiku.
Tervitatav on, et valitsus plaanib tasuta ühistranspordi kaotada, aga paraku ei tundu sel mootorsõidukimaksu suurusele mingit mõju olevat. Vastupidi, mootorsõidukimaksu maht hoopis suureneb. Kevadisest 120 miljonist ja septembri 200 miljonist on nüüd oktoobris saanud 230 miljonit. Näis siis, mis november toob.
