Reformierakonna juhtimisel keeratigi eelarve tuksi. Ja nüüd otsitakse viise, et mitte teha raskeid otsuseid
Valitsus tutvustas eile Eesti rahvale tohuvabohu eelarvet. Teisiti ei saa nimetada riigieelarvet, millel puudub selge eelarveperioodi eesmärk ning mille tuluread on sisutatud teadmata maksudega ja kuluridadel haigutavad katteta augud. Rabe ja kaoses riigieelarve kokkupanek ja selle kiirkorras ära koputamine riigikogus ei saa olla eesmärk omaette.
Erinevalt Eestist on meie läbinaabrite riigieelarve peaeesmärk selgelt paigas, milleks on majanduse taaskäivitamine ning kasvule viimine. Selleks vähendab Soome valitsus töötajate maksukoormust, langetab aktsiise (sh kütuseaktsiisi), suurendab teaduse rahastamist ning kärbib valitsussektori kulutusi. Läti valitsus on otsustanud hoida madalatest maksudest johtuvat konkurentsieelist ning järgmisel aastal maksumuudatusi ei tehta, kuna praegune majanduslik olukord seda ei võimalda. Eesti jääb majanduskasvu rongist maha ja ees vilksavad vaid naabrite tagatuled.
Paraku näitab Eesti riigieelarve koostamise kohmakus ja eesmärgitu lõpptulemus, et majanduse kasvule pööramine on ülimalt teisejärguline ning süüdimatu kulutamine eelarves kahjuks jätkub. Selle tulemusena kasvavad järgmise aasta riigieelarve kulud üle 800 miljoni euro ning eelarve puudujääk küündib 1,7 miljardi euroni.
Tekkinud eelarve defitsiit kaetakse taas kord riigivõla kasvatamisega. Pidevalt suurenev riigivõlg kasvatab hüppeliselt ka intressimaksete ja teiste laenu teenindusega seotud kulude koormust riigieelarvele: kui sel aastal olid need ca 100 miljonit eurot, siis 2024 kasvavad need juba 500 miljoni euroni. Kommentaarid on siinkohal liigsed.
Veelgi drastilisem pilt avaneb, kui heita pilk riigieelarve kuludele 2022-2024, mil kulud on paisunud kahe aastaga pea kolmandiku (6,3 miljardi euro) võrra. Avaliku sektori kulude kasvu valguses on valitsuse poolt otsitud kärped järgmiseks aastaks naeruväärsed – kõik ministeeriumid leidsid ühise pingutusena kokkuhoidu kõigest 40 miljonit euro eest.
Olukorras, kus Eesti majandus on olnud kuus kvartalit järjest languses ja riigieelarve on kriisis, ootab ühiskond, et valitsus juhiks meid kriisist välja. Reformierakonna DNAs on siiani seisnud, et nemad on riigijuhtimises kõige professionaalsem erakond, ning valijatele on lubatud, et riik on nendega kindlates kätes.
Reformierakond on viimasel kahel aastal kandnud nii peaministri kui ka rahandusministri portfelli ning riigieelarve kulude pool on käest lastud just nende juhtimisel. Praegune valitsuse juhtimisstiil ja rabe eelarve koostamise protsess näitavad, et täna ei tegele juhtimisega mitte keegi.
Otsitakse viise, kuidas mitte teha raskeid otsuseid. Valitsusel puudub visioon riigirahanduse korrastamiseks ning nad ei ole riigiasutustele suutnud isegi konkreetseid kärpeeesmärke seada, rääkimata sõnumist, et praegu tuleb kriisi ületamiseks kokku hoida.
Kokkuhoid 0,25% kogu riigieelarve kärpemahust on kärbete naeruvääristamine. Igas organisatsioonis on 5-10% kärpimine võimalik üsna lihtsa vaevaga. Samuti oleks ka kulude külmutamine väga suureks abiks. Milleks üldse peavad riigiametnike palgad järgnevatel aastatel tõusma, olgugi et poole aeglasemalt, nagu rahandusminister ettepaneku tegi.
Külmutame riigiteenistujate palgad kuni riigirahanduse korda saamiseni. Kõigile on siinkohal arusaadav võrdlus pere-eelarvega: kui rahakotis haigutab tühjus, siis me tõmbame kulusid koomale, mitte ei piirdu näiliselt säästmisega. Me ei pane toas tuld kustu, ise kalamarja edasi süües. Pere ei ütle, et võtaks laenu juurde, kui kuludega välja ei tule.
Maksutõusuga eelarvedefitsiiti ei ravi. Isegi kui saame veidi raha juurde, kasvavad kulud senise suhtumisega nagunii eest ära. Kui valitsus kärpida ei suuda, siis tuleb kulude kasvule pidurit tõmmata.
Parempoolsed soovitavad lisaks julgele kärbetele võtta vastu ka eelarve tasakaalu poole liikumist toetavad otsused. Tulumaksu küüru kaotamine tuleb edasi lükata, kuni on saavutatud riigieelarve tasakaalu eesmärgid.
Selline valitsuse poolne otsus vähendaks järgmise aasta eelarve defitsiiti minimaalselt ca 340-400 miljoni euro võrra. Samuti soovitame uue automaksu kehtestamise asemel lõpetada ära tasuta ühistranspordi eksperiment. Eelarve kulude vähendamiseks tuleb ära jätta ka tulumaksuvaba miinimumi tõstmine järgnevatel aastatel.
Erinevalt 2025. aasta riigieelarve majanduse makroprognoosist näeb Eesti Pank järgmise aasta majandusprognoosi oluliselt tumedamates värvides. Eriti suured tagasilöögid on tabanud tööstussektorit, kus ettevõtted on pidanud juba töötajaid koondama. Eesti Panga hinnangul kanduvad raskused eksportivas sektoris üle majanduse tervikpilti. Seetõttu jääb järgmisel aastal majanduskasv 1,4% tasemele ning töötus suureneb senise majanduslanguse tagajärjel järgmisel aastal 8 protsendini.
Riigieelarve makromajandusprognoos on võrreldes Eesti panga hinnaguga ülimalt optimistlik, eeldades, et Eesti majandus kasvab järgmisel aastal 2,7% (kaks korda kiiremini) ning tööpuudus jääb viiendiku võrra madalamaks (6,7%). Seetõttu võivad järgmise aasta riigieelarve maksulaekumised olla riigieelarves üle hinnatud ning valitsus leiab end peatselt olukorrast, kus valitsuskulude kärpimisele pole alternatiivi. Riigieelarve puudujääk tuleb katta kärbete, mitte maksutõusudega.
Valitsuse poolt planeeritud uued maksud ja maksude tõusud kahjustavad oluliselt Eesti ettevõtete konkurentsivõimet. Eriti halb on käibemaksu tõus seniselt 20 protsendilt 22 protsendile, mis teeb väga keeruliseks inflatsiooni ohjeldamise (3,4%) – Eesti Panga juunikuise prognoosi järgi kahekordistavad uued maksutõusud järgmisel aastal hinnatõusu. Käibemaksu tõus delegeeritakse hindadesse ehk selle maksab kinni lõpptarbija, seega halveneb nii inimeste toimetulek kui ka ettevõtete konkutrentsivõime veelgi.
Üllatusi leidub äsja avaldatud riigieelarves veelgi. Lisaks uuele teadmata maksule on 2025–2027 aastate eelarvestrateegias sisustamata ka kolme suurima ministeeriumi kokkuhoid igaaastaselt 150–275 miljoni euro ulatuses. Samuti puudub valitsusel kokkulepe riigiteenistujate palgatõusude osas, mis on hetkel segadust tekitavalt riigieelarve kuluridadelt välja jäetud.
Peaminister räägib küll nulleelarve koostamise ning toetuste „vajaduspõhiseks“ muutmise vajadusest, kuid reaalselt pole selles suunas liikumiseks astutud ühtegi sammu ning eelarvestrateegiasse on sisse kirjutatud katteta kokkuhoiulubadused.
Oluline osa riigieelarve defitsiidist on Reformierakonna juhitud valitsuse 2022. aastal toetuste (peretoetused, pensionite erakorraline tõus jms) tõstmise tagajärg, mis oli ajendatud valimistest ning jäeti teadlikult katmata. Seega ei saa tekkinud olukord tulla kuidagi uudisena Reformierakonna rahandusministritele Annely Akkermannile ega Mart Võrklaevale.
Riigieelarve kokkuhoiuni viib läbimõeldud riigijuhtimine, kus aidatakse neid, kes seda tõeliselt vajavad, ning lastakse ülejäänutel enesele ise elus teed rajada. Parempoolsed on veendunud, et targale e-riigile kohaselt on aeg üle minna andme- ja vajaduspõhisele riigihaldusele.
Täna valitseb olukord, kus riigil on elanike kohta küll väga palju andmeid, kuid nende ristkasutamine valdkondade vahel on takistatud. Kuigi inimeste toimetuleku hindamiseks ja toetuste/teenuste määramiseks vajalikud andmed on erinevates andmebaasides olemas, ei saa neid tehnoloogiliste ja õiguslike piirangute tõttu eesmärgipäraselt kasutada.
Samuti tuleb riigieelarve edasiste kulude tõusu vältimiseks siduda toetused lahti inflatsioonist. Selle asemel peab rohkem lähtuma riigi tegelikest võimalustest ehk maksulaekumistest.
Järgmisel aastal teeb riik küll pea kahe miljardi euro eest investeeringuid, kuid on ülimalt kahetsusväärne, et riigieelarvest ei eraldata sentigi teeehitusele Eestis – sellega seatakse löögi alla nii ehitussektori jätkusuutlikkus kui ka lükatakse veelgi edasi neljarealiste maanteede välja ehitamine ülimalt koormatud Tallinn-Pärnu ja Tallinn-Tartu suundadel.
Ere näide valitsuse kehvast haldusvõimekusest on mannetu suurprojektide ette valmistamine ja eurorahade kasutamine. Selle tulemusena pole majanduslanguse ajal suudetud Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid majanduse ergutamiseks näiteks teedeehitusse suunata.
Kahjuks on riik ka paljude teiste suurte infrastruktuuri investeeringute finantseerimiseks Euroopa Liidu allikatest tähtajad lootusetult mööda lasknud (tõukefondide ja taasterahastu vahenditest on kasutatud kõigest 1-2%). Lahendusena tuleb valitsusel raha majandusse suunamiseks nüüd kiirkorras välja pakkuda uued projektid, mida on võimalik veel praegusel EL rahastusperioodil ellu viia. Eurorahade kasutamise ülereguleerimine tuleb ära lõpetada, sest täna ei julge paljud organisatsioonid neid vahendeid ei taotleda ega ka kasutada – valitseb kartus, et riik nõuab saadud toetused tagasi.
Just sellise suhtumise tulemusena, kus valitsusel puudub konkreetne plaan majanduse kasvule pööramiseks, ootavad Eesti rahvast veel seni teadmata maksutõusud. Kõrgema maksukoormuse ja paksema riigi tulemuseks on aga halvem ettevõtluskeskkond ja inimeste ostuvõime kahanemine.
