Ma olen täielikus segaduses. Enne valimisi räägiti siin ja seal Eesti strateegilistest probleemidest, aga kui asi jõuab riigi eelarve tegemiseni, on eelnevatest aruteludest alles vaid uduvine. Valitsus ega ka suurem osa opositsioonist ei räägi suurtel teemadel, vaid pigem taktikalistest pisivõtetest. Ilmselt ei ole kriis veel piisavalt sügav.
Kuid peatume kasvõi korraks päris teemadel. Eestil on praegu kolm väljakutset: julgeolek, demograafia ja nendega vastastikuses sõltuvuses olev majanduslik heaolu. Igast väljakutsest hargnevad omad tegevusliinid.
Sellega on kõige lihtsam ja see on ka ainuke teema, milles poliitiline retoorika ja eelarveline kavatsus kokku langevad. Kaitse eelarve tõuseb kolme protsendini. Ainuke probleem on, et julgeolek on passiivne kulu. Julgeolek iseenesest ei vii elu edasi, see vaid loob eeldusi kõige muu hea tekkeks. Seepärast tuleb ka järgmiste teemadega tegeleda.
Demograafia. Kõik saavad aru, et kahanev rahvastik on probleem, aga lahendustega on lood halvad. Isamaa ja EKRE kinnisidee panna naised rohkem sünnitama läbi peretoetuste tegelikult ei tööta. Toetused ei ole mitte kusagil maailmas veel viinud sündimuskordaja rahvastiku taastootmise tasemele.
Järgmistest lahendustest on kõige tõenäolisem kontrollitud sisseränne koos kõikide riskide ja miinustega. Kontrollitud sisseränne tähendab otsesõnu migrantide assimileerimispoliitikat, et rahvastikugruppide erinevus kultuuriliselt ja varanduslikult oleks võimalikult väike. Kes tahab Eestis tööd teha, peab omaks võtma Eesti reeglid. Liberaalse demokraatia, õigusriigi, keelepoliitika jne.
Selle poliitika esimene nurgakivi on ühtne eestikeelne kool, aga vähemalt kommunikatsiooni tasandil tundub, et see väljakutse on jäetud paremaid aegu ootama. Eelarve kontekstis on see teema üldise õpetajate palgaküsimuste taha ära kadunud.
Nii jõuamegi elevandini toas. Kõik vaidlused meedias käivad selle ümber, kuidas alles hoida riiklikke süsteeme, mis ei ole jätkusuutlikud. Meil on igal pool inimesi puudu. Kahanev rahvastik jääb kääre ootuste ja tegelikkuse vahel aina süvendama. Ei ole õpetajaid, õdesid haiglates, politseinikke jne. Isegi kaitseväes on täitmata suur hulk haritud ohvitseride ametikohti.
Siit edasi on kaks võimalikku lahenduskäiku. Esimene ja hetkel vähemtõenäolisem näeks ette suuremat kriisi, mis lihtsalt sunniks ette võtma korraga palju radikaalseid reforme. See tähendaks arusaamist, et mõnes valdkonnas tuleb alustada justkui nullist. Umbes nagu 1990. aastate alguse Eesti valitsused. Aga praegu sellist kriisi silmapiiril ei ole ja seetõttu on inimesed rammestunud oma senises manduvas heaolus, mida kardetakse muuta, sest iga ebamäärane tulevik on alati hirmutav.
Seetõttu on tõenäoline teine lahenduskäik, et mitte midagi suurt ei tehta ja pikema aja jooksul toimub kohandumine justkui iseenesest. Umbes nii, nagu koole pannakse kinni siis, kui õpilasi enam tõesti ei ole. Või kui pikkade ravijärjekordade tõttu hakkab rohkem inimesi kasutama era ravikindlustusi ja erahaiglaid.
Oluline on see, et instrumendid on tegelikult kõik juba olemas. Vaja on vaid süsteemi, mis toetaks kultuurilist muudatust. Inimesed peavad mõistma, et riik suudab aasta-aastalt neile järjest vähem kõike tagada ja inimesed peavad ise taas rohkem hakkama panustama. Riik peab pakkuma selleks vajaliku keskkonna ja olema paindlik.
Näiteks isegi kaitseväe personalipoliitikas näeme tulevikus tõenäoliselt rohkem ohvitsere, kes töötavad osalise tööajaga üheaegselt ka mingis tsiviilametis, sest hästi kinni makstud ohvitsere lihtsalt ei jagu.
Kui me räägime majandusest, siis on meil kaks nurgakivi. Üks neist on soodne ettevõtluskeskkond, aga seda eelist oleme järk-järgult kaotamas oma naabritele.
Teine nurgakivi kannab sümboolset nime “Eesti Nokia” või Eesti unikaalne konkurentsieelis. Selle arendamisel seisavad meil teel ees mõned piirangud. Meie turg on maailma mastaabis naeruväärselt väike ja meie kõrval on hirmutav ebastabiilne naaber. Ajaloo varasemad edukad väikeriigid on kõik kasutanud ära oma asukohta kaubateede sõlmpunktis. Me ei ole enam sõlmpunktis. Praeguses julgeolekuolukorras on Eestist saanud tõeline ääremaa ja piiririik.
Ainuke võimalus seda kompenseerida on toetuda nendele tehnoloogiatele, mille puhul füüsiline asukoht ei mängi rolli. Kuid milline on praegu see silmapaistev poliitika, millega me toetame seda majanduse arengusuunda? Kuidas kajastub taoline initsiatiivi võtmine meie eelarves? Äkki on see kuskil komisjonide raportites kirjas, aga sellest ei piisa, sest iga eestlane peaks olema taolise konkurentsieelise saadik üle maailma.
Kui riigieelarvega alustati, siis oli veel lootus, et tegemist on rahanduse korda tegemise eelarvega. Arvestades planeeritud defitsiiti, ei näi aga seegi väide vett pidavat. Ma ju tean, et ka valitsevas koalitsioonis on palju arukaid inimesi. Mis toimub? Praegune eelarveprojekt peegeldab koalitsiooni kompromisse, mida tehakse lootuses, et aeg lahendab ise kõik probleemid. See on nõrk hoiak. Kaitseväelased ütleksid, et meil puudub initsiatiiv. Ja see on halb.
